Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja toetusskeemid

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus

Peale Teist Maailmasõda rakendunud ühise põllumajanduspoliitika esmaseks eesmärgiks oli Euroopa rahvaste toiduga varustamine. Aastakümnete möödudes ja mitmete reformide tagajärjel on eesmärke ja nende saavutamise instrumente muudetud ja kohandatud. Tänaseks väljakujunenud stabiilne turukorraldus tagab eelkõige siseturu stabiilisuse ja põllumajandustootja sissetuleku.

Euroopa Liidu ühtsete turukorraldusmeetmete rakendamise aluseks on alates 1958. aastast kolm printsiipi:

Ühine siseturg - tollivaba ja piiranguteta kaupade liikumine liikmesriikide vahel , ühtsed konkurentsi, tervisekaitse jms nõuded ja harmoniseeritud administratsioon ühetaoliste protseduuridega, ühtne tollipiir kolmandate riikide suhtes ühenduse välispiiril.

Ühenduse eelistus - põllumajandussaaduste kasutusel on liikmesriikidest pärit toodang alati eelistatud seisundis, siia kuulub ka hinnakujundus ja impordimaksud sellisena, et vältida maailmaturul ebasoodsate hinnaliikumiste mõju levimist ühenduse siseturule. Paralleelselt imporditollidele rakendatakse eksporditoetusi teatud saaduste ja kaupade osas, et tagada nende konkurentsivõime maailmaturul.

Finantsiline solidaarsus - ühise põllumajanduspoliitika nii tulud kui kulud liiguvad läbi ühenduse ühise eelarve, sektori põhiste ühtse turukorralduse organisatsioonide (näiteks teravilja, veiseliha, piima vms osas) ja EAGGF-I ehk Euroopa Põllumajanduse Arenduse ja Tagatisfondi kaudu.

Ühenduse päritoluga kaupade eelistuse rakendamiseks, imporditariifide ja eksporditoetuste rakendamiseks kasutatakse impordi- ja ekspordilitsentside, sertifikaatide ja tagatiste süsteemi. Neid kaubandusmehhanisme kasutatakse pea kõikide põllumajandussaaduste ja toodete osas.

Kui kaubandusmehhanismid tagavad vajaliku suhtelise hinnastabiilsuse kolmandate riikide ja ühenduse siseturu osas, siis turukorralduse mehhanismide abil tagatakse hinnastabiilsus ühenduse tarbijale ja sissetuleku taseme stabiilsus põllumehele.

Otsesed toetused, mida ühtse põllumajanduspoliitika raames makstakse teatud põllumajanduskultuuride (teraviljad, õlikultuurid, kaunviljad) kasvatajatele põlluhektari kohta ning veise- või lambakasvatajale looma kohta on suunatud põllumeeste sissetuleku taseme toetamiseks.

Arvestades tehnoloogiate arengut ja tootmise efektiivsuse kasvu võiks otsetoetuste limiteerimata maksmine viia turul nõudluse ja pakkumise tasakaalust välja, seepärast on tähtsamate põllumajandussaaduste osas sisse viidud pakkumist piiravad instrumendid - tootmiskvoodid, põllumajanduskultuuride baaspindala, maksimaalselt garanteeritud kogused ja toetusõiguste limiidid.

Näiteks toorpiima tootmiskvoot on üks olulisemaid pakkumist piiravaid instrumente. Selle rakendamine tagab piimakarja kasvatajale tema toodangu jaoks turul kindla väljundi – otsemüügi kvoodi alusel lõpptarbijale või tarnekvoodi alusel müügiks töötlejale. Selle turuosaluse stabiilsuse tagatiseks on individuaalse kvoodi vähendamine võrdelises osas täitmata jäänud kvoodiosaga ja n.ö ületootmise eest trahvimine.

Piimaturu korraldamiseks kasutatakse lisaks tootmiskvoodile ka piimatoodete riiklikku sekkumist (või ja lõssipulbri kokkuost ühenduse finantsvahendeid kasutades) ja eraladustamist (või ja lõssipulbri eemaldamine turult ja paigutamine lattu hoiukulude osalise kompenseerimisega), mis rakenduvad siseturul kokkuostuhindade langemisel määratud tasemest allapoole ja mille eesmärgiks on turul piimatoodete pakkumise vähendamine ning hiljem soodsama turustusvõimaluse leidmine. Lisaks kõigele eeltoodule kasutatakse toetusi või tarbimiseks alandatud hindadega - lõpptarbimiseks kasumit mittetaotlevate asutuste poolt või kasutamiseks teatud toodete valmistamiseks (pagari- ja jäätisetööstuses).

Kogu eelnimetatud kompleks abinõusid tagab turusituatsiooni stabiilsuse, mida jälgib ka Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide esindajatest koosnev Piimatoodete korralduskomitee, mis koguneb Brüsselis igal teisel nädalal.

Eelkirjeldatud piimasektori turukorraldusega analoogiliselt on korraldatud ka teised põhilised põllumajandussaaduste sektorid: teravili, veiseliha, lambaliha ja paljud teisedki mis ehk eesti põllumeest vähem huvitavad.

Teraviljasektoris on otsetoetus seotud riigile määratud baaspindalaga, st teatud hektarite arvuni toetatakse nimetatud kultuuride kasvatamist fikseeritud hektarimääraga, selle pinna ületamisel väheneb proportsionaalselt toetuse ühikumäär. Lisaks kasutatakse teravilja osas riiklikku sekkumist, mis on määratletud ajaliselt ja toimub igal aastal novembrist maini.

Veiseliha sektoris kasutatakse erinevaid fikseeritud ühikumääraga toetuseskeeme, mis on suunatud põllumeestele sõltuvalt nende poolt kasvatavate veiste soo- ja vanusegruppidest, samuti nende kasvatamise eesmärgist (piimalehmad või lihaveised). Loomakasvatuse otsetoetused on limiteeritud riikidele määratud toetusõigustega. Siiski ei piira toetusõigused mitte õigust veiseid kasvatada, vaid sektorisse suunatava abiraha kogust. Veiseliha turukorraldamisel kasutatakse ka riiklikku sekkumist ja eraladustamist.

Lambaliha sektoris on otsetoetuste kogusumma samuti määratud riigile fikseeritud toetusõigustena, kasutatakse otsetoetust karjadele, kus kasvab enam kui 10 utte ning harva ka eraladustamist.

Erinevates turukorraldusskeemides osalemiseks ja sealt toetuse saamiseks peab abi taotleja esitama nõuetekohase tagatise, mis vabastatakse koheselt kui kogu protseduur on reeglitepäraselt läbitud ja lõpule viidud (näiteks eksporditoetuse taotlemisel vabastatakse tagatis siis, kui on leidnud kinnitust et toetusalune kaup on tegelikult ühenduse territooriumilt välja viidud).

Kõikide turukorraldusmeetmete osas on ettenähtud väga ranged protseduurid, kontrollid ja karistused rikkumiste korral. Kuna tegemist on Ühenduse maksumaksjate raha kasutamisega, on vaja kindlustada et iga euro toetaks püstitatud eesmärki ja jõuaks määratud kasusaajani. Meie tingimustesse üle viidult tähendab see Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti rangeid protseduure ja ranget kontrolli toetuse taotlejate ja esitatud dokumentide osas, kuna finantsvastutus Euroopa Liidu rahade kasutamise eest on otse Euroopa Komisjonile ja rikkumiste puhul on sanktsioonid karmid.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et arvukate aga süsteemselt kavandatud turukorraldusabinõude toel tagatakse põllumehele stabiilsus oma tegevuse kavandamisel ja rahavoogude planeerimisel. Täna kehtivad skeemid on põhijoontes kehtinud aastakümneid, viimaseid olulisemaid muudatusi põhimäärustesse viidi sisse 1999. aastal. Tänaseks on teada ühtse põllumajanduspoliitika reformi ettepanekud, mis täiel määral muutuvad kohustuslikeks alates 2007. aastast. Peale vastavate regulatsioonide jõustamist käesoleva aasta lõpul alustatakse konsultatsioone ka liituvate riikidega üleminekuklauslite sätestamiseks. Kõige selle alusel oma tegevust kavandades saab põllumees kindlamalt vaadata tulevikku , muutudes osalejaks ühtses turukorralduses ja teades aastateks ette fikseeritud toetustasemeid muudab see majandussituatsiooni oluliselt erinevaks sellest, mis põllumajanduses viimasel kümnendil valitsenud. Teisalt annab see ka teatud kindluse põllumajandussaaduste tarbijale – üha enam näoga tarbija poole suunatud põllumajanduspoliitika tagab ohutuma toidu, vähem rikutud keskkonna ja stabiilsema hinnataseme.

  

Ühine põllumajanduspoliitika lahtiseletatuna