Kalanduse administreerimine

Kalanduse valdkonnas on esindatud Eestis erinevad suunad: kaug- ja rannapüük, sisevete kalandus ja kalakasvatus. Suurema osa kalast püüavad Eesti kalurid Läänemerest. Arvestades Eesti looduslikke tingimusi, on meil väga tähtis osa kalanduse arengus, sest see aitab kompenseerida vähenevaid kalavarusid.

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga reguleerib siinset kalandust ühine kalanduspoliitika, mis hõlmab nelja omavahel tihedalt seotud valdkonda: kalavarude kasutamine ja kaitse, struktuuri- ja turukorralduspoliitika ning kalandusalane välispoliitika. Viimase alla kuuluvad ka kalandusalased kokkulepped EL-i mittekuuluvate riikidega ning läbirääkimised rahvusvahelistes organisatsioonides.

Eesti kalanduse strateegia järgi peab kalandussektori mitmekesisus säilima ka edaspidi. Strateegia konkreetsemad eesmärgid on: kalurite sissetulekute tõstmine; püügivõimaluste ja –võimsuste tasakaalu viimine; võimalikult suur kala väärindamine Eestis, et kalur saaks püütu eest võimalikult suurt tulu; kalakasvatuse kui kasutamata potentsiaali arendamine.

Eestis jaotub kalandussektori vastutus põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi vahel.

Põllumajandusministeeriumi vastutus on kalandussektori majanduslik areng, mis hõlmab turukorraldussüsteemi, struktuuritoetuste ja riigiabi rakendamist; vesiviljelussektori korraldamist; kutselise kalapüügi korraldamist, kalapüügilubade administreerimist ja kalapüügi arvestuse korraldamist.

2006. aastast tuli põllumajandusministeeriumile üle kutselise kalapüügi korraldamine, kalapüügilubade administreerimine ja kalapüügi arvestuse korraldamine (sh kalanduse infosüsteem ja kalalaevade riiklik register).