Ühise kalanduspoliitika reform

Euroopa Kontrollikoda viis 2006.-2007. aastal kuues suuremas Euroopa Liidu liikmesriigis läbi kalanduse auditeerimise, mille käigus leidis olulisi eksimusi kalapüügi korraldamises. Samuti on Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu 2008. aastal tehtud hindamise järgi 88% ühenduse kalavarudest üle püütud. Kalanduspoliitika ebaõnnestumise peamiste põhjustena nähakse laevastiku ülemäärast püügivõimsust, eesmärkide ebamäärasust, püügisektori vähest vastutust ja nõrka kontrolli. Euroopa Komisjon tuli 2009. aastal välja dialoogipaberiga, alustades ühise kalanduspoliitika reformi, mille käigus soovitakse põhjalikult läbi vaadata kalanduspoliitika alused.

Milles seisneb probleem?

Tänu 2002. aasta reformidele on ELi kalanduspoliitika (nn ühine kalanduspoliitika) muutunud jätkusuutlikumaks:

• sidusrühmadel on nüüd rohkem mõju poliitika kujundamisele;
• paljusid kalavarusid hallatakse vastavalt ulatuslikele pikaajalistele kavadele (mitte iga- aastaselt, nagu varem).

Kuid suured probleemid on jätkuvalt olemas:

• kalavarud vähenevad järsult – umbes 80% ELi vetes elavatest liikidest on ülepüütud;
• kalavarudele ohutuks püügiks peaks püügialuste arv olema palju väiksem;
• enamus ELi kalalaevastikest teenivad väga väikest kasumit või on kahjumis, mis stimuleerib ülepüüki veelgi rohkem;
• saak on vähenenud niivõrd, et Euroopa sõltub nüüd kahe kolmandiku ulatuses imporditavast kalast

Kes saaks kasu ja kuidas?

Konsultatsioon on osa kalanduspoliitika läbivaatamisest, mille eesmärgid on järgmised:

• aidata loodusressurssidel taastuda;
• tagada kaluritele püügiks rikkalikud kalavarud;
• võimaldada töötlevale tööstusele konkurentsivõimelisemat juurdepääsu kalale;
• säilitada kalandussektoris töökohti;
• pakkuda tarbijaile suuremas valikus kvaliteetset kala;
• kindlustada jaemüüjatele ja tarbijatele teadmine, et kala pärineb hästi hallatud ja jätkusuutlikust sektorist;
• võimaldada rannikualade elanikele mitmekesisemat kohalikku majandust.

Miks tuleb meetmed võtta ELi tasandil?

• Kalad (ja kalurid) liiguvad ühe riigi haldusalast teise ning elavad ühises ökosüsteemis, mis tähendab, et üksikud riigid ei suuda asjaomast sektorit piisavalt mõjutada.
• Koordineerimise puudumisel võivad ühe sidusrühma meetmed õõnestada teiste omi.
• Seega on ELi valitsused leppinud kokku, et Euroopa kalandust hallatakse ühiselt ning et seda teeb Euroopa Komisjon.

Mis täpselt muutuks?

Käesolevas etapis mitte midagi. Roheline Raamat esitab ainult üleskutse ELi huvitatud pooltele esitada oma seisukohad, kuidas ELi kalanduspoliitikat parandada. See panus on sisendiks konkreetsetele tulevastele ettepanekutele.

ELi soov on kaaluda oma kalanduspoliitikas põhjalike muutuste teostamist, mis hõlmaks:

• praegust süsteemi, mille kohaselt kalavarusid hallatakse vastavalt ELi liikmesriikide kindlaksmääratud kvootidele;
• abi kalandussektorile;
• lepinguid ELi mittekuuluvate riikidega;
• ELi asjaomast otsustusprotsessi;
• kalandussektori vastutust varude haldamisel.