Loomataudid

Loomataudiks loetakse bioloogilise haigusetekitaja poolt tekitatud haigust loomal, mis võib kas siis otsese kontakti või vahendajate abil kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele ja vastupidi. Samuti loetakse loomataudiks ka selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda.

• Loomataudid ja nendest teavitamine
• Loomataudide ennetamine ja tõrje
  
• Vajalikud tegevused eriti ohtliku loomataudi kahtluse ja diagnoosimise korral
• Loomataudide tõrje eeskirjad
• Loomatauditõrjega tekkinud kahju hüvitamine
• Lisateave

Loomataudid ja nendest teavitamine

Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni ehk Rahvusvahelise Episootiate Büroo (Office International des Epizooties, OIE) kokkulepitud kriteeriumide alusel on koostatud loetelu loomataudidest, mis kujutavad suuremat ohtu looma ja inimese tervisele ja mõjutavad kauplemist seoses haigustekitajate levimisega loomade ja loomatoodete veol. Nende loomataudide loetelu on avalikustatud OIE koduleheküljel. Loetelus toodud loomataudi puhangust peavad riiklikud veterinaarteenistused teavitama OIE-d.

• OIE teavitamiskohustuslike loomataudide nimekiri (inglise keeles)

Eesti õigusruumis on loomataudid, mille kahtlusest tuleb teavitada piirkonda teenindavat veterinaararsti või järelevalveametniku, loetletud põllumajandusministri 25.11.1999. a määruses nr 34 "Teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu kinnitamine" Selle määruse I. osa 1. punktis on toodud välja loetelu tänapäeval teadaolevatest eriti ohtlikest loomataudidest, mis olid varem liigitatud OIE A-nimekirja.

Eriti ohtlikud loomataudid

Eriti ohtlik on loomataud, mis:

• võib kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustades ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust;
• võib levida väga kiiresti ja laialdaselt, haarates tihti mitut riiki ja põhjustades suure majandusliku kahju;
• võib kujutada tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.

Eriti ohtlikud loomataudid tekitavad puhkemisel ulatuslikku majanduslikku kahju, kuna tõrjega kaasnevad loomade hukkamine ja kaubanduspiirangud. Selliste haiguste levikul kehtestatakse taudi leviku piirkonnas karantiin ehk loomade, loomsete saaduste, sööda, seadmete ja inventari piirkonnast väljaviimise keeld ning inimeste liikumise piiramine. Kitsendused loomade ja loomsete saadutega kauplemisel kestavad veel pikka aega peale taudikolde likvideerimist.

Eriti ohtlikest loomataudidest on Eestis diagnoositud suu- ja sõrataud (1982. a) ja Newcastle'i haigus (viimane puhang 2007 .a).

Eriti ohtlikud loomataudid on:

• hobuste aafrika katk;
• hobuste viiruslik entsefalomüeliit;
• lammaste ja kitsede rõuged;
• lammaste katarraalne palavik ehk bluetongue;
• kõrge patogeensusega lindude gripp;
• Newcastle’i haigus;
• nodulaarne dermatiit;
• Rift Vally palavik;
• sigade aafrika katk;
• sigade klassikaline katk;
• sigade vesikulaarhaigus;
• suu- ja sõrataud;
• Tescheni haigus ehk sigade enzootiline entsefalomüeliit;
• veiste katk;
• veiste kontagioosne pleuropneumoonia;
• vesikulaarne stomatiit;
• väikemäletsejaliste katk

Muud kui eriti ohtlikud, teatamiskohustuslikud loomataudid

Loomataudide puhul, mis ei levi nii kiiresti ja kontrollimatult kui eriti ohtlikud loomataudid, üldjuhul karantiini ei rakendata. Need on näiteks sellised Eestis kunagi varem rolli mänginud või ka praegu siin-seal välja löövad loomataudid nagu siberi katk, marutaud, veiste tuberkuloos, veiste brutselloos ja veiste leukoos. Samuti on sellisteks taudideks inimestele loomse toidu kaudu ülekanduvad zoonoossed loomataudid - näiteks salmonelloos, trihhinelloos ja transmissiivsed spongiformsed entsefalopaatiad (TSE).

Sellise loomataudi puhangu korral rakendatakse taudi leviku piirkonnas vajalike tõrjemeetmeid, nagu haigete loomade karjast väljaviimine või kogu karja loomade tapmine või hukkamine, piirangud loomade ja loomsete saaduste veole jm. Tõrjemeetmed rakendatakse vastavalt ohule, mida loomataud kujutab looma ja inimese tervisele ja keskkonnale. Üldjuhul rakendatakse loomatauditõrje eeskirjas sätestatud meetmeid.

Kui loomataudi kohta puudub loomatauditõrje eeskiri, otsustab rakendatavate meetmete üle Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) põhinedes EL õigusaktide ja OIE nõuetel.

Registreerimiskohustuslikud loomataudid

Need on loomataudid, mis puhkevad üldjuhul karja piires. Suuremat mõju kaubandusele neil ei ole, küll aga võivad nad kõvasti kärpida konkreetse omaniku loomapidamistulusid. Teavet sellisest loomataudist tuleb edastada VTA kohalikule asutusele aruandluse käigus.

Ennetamine ja tõrje

Loomataudide tõrjet reguleerib Loomatauditõrje seadus, mis sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, samuti loomataudist põhjustatud kahjude hüvitamist. Loomatauditõrjeks rakendatavate meetmete eesmärgiks on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi ning kaitsta inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.

Ühtses kaubandusruumis tuleb kasutada samu loomataudide ennetamine ja tõrje meetmeid. Vastasel juhul tekiks loomade ja loomsete saadustega kauplemisel paratamatult takistusi.

Bioloogilise ohutuse meetmed

Loomataudi leviku ennetamine põhineb bioloogilise ohutuse meetmetel ehk meetmetel, mis võetakse selleks, et hoida haigusi eemal loomapopulatsioonidest, karjadest ja loomarühmadest, kus haigusi veel ei esine, või selleks, et piirata haiguse levikut karja piires.

Loomapidaja on kohustatud pidevalt rakendada bioloogilise ohutuse meetmeid loomataudi leviku tõkestamiseks. Bioloogilise ohutuse meetmeteks on näiteks põllumajandusettevõttesse toodud uute loomade isoleerimine, haigete loomade isoleerimine, inimeste liikumise ning loomade ja varustuse veo reguleerimine, loomasööda korrektne kasutamine, rajatiste korrashoid ja desinftseerimine jne.

Vajalikke bioloogilise ohutuse meetmeid rakendatakse ka selleks, et ennetada haiguste sissetoomist Eestisse.

Vaktsineerimine

Kõikide eriti ohtlike loomataudide ennetamise- ning tõrjemeetmed on reguleeritud ühtsetel alustel kogu Euroopa Liidus. Enamasti rakendatakse Euroopa Liidus eriti ohtlike loomataudide ennetamise osas mittevaktsineerimise poliitikat.

Loomataudi puhkemisel likvideeritakse taudikolle sealolevate loomade ning nendega kokkupuutunud loomade hukkamise ning loomade ja loomsete saaduste liikumisele rangete piirangute panemise abil.

Mittevaktsineerimise poliitika võimaldab kõige kindlamini hoida riik taudivaba ning kõiki taudipuhanguid ning loomataudiga kokkupuutunud loomi on sel juhul kerge seire korras avastada. Välistatud on viiruse varjatud ringlemine loomapopulatsioonis.

Tulenevalt loomade hukkamisega seotud majanduslikest kahjudest ning avalikkuse hukkamõistust loomade massilisele hukkamisele loomataudide tõrjel on järjest enam otsitud võimalusi senise poliitika ümbervaatamiseks. Üks võimalus on selleks loodud tänu vaktsiinitootmise arengule, mis võimaldab kasutada markervaktsiine. Markervaktsiinide kasutamise järgselt on võimalik vahet teha vaktsineeritud ja loomataudiga kokkupuutunud ehk nakatunud loomade vahel. Markervaktsiini kasutatakse hetkel näiteks Rumeenias ja Bulgaarias sigade klassikalise katku tõrjumiseks, et haiguse kontrolli alla saamisel ka nende riikide seakasvatajatel oleks võimalik EL ühisturule pääseda.

Eesti on rakendanud pikalt kõigi eriti ohtlike loomataudide suhtes mittevaktsineerimise poliitikat. Meil ei olnud väga pikka aega esinenud ühtegi eriti ohtlikku loomataudi. Enne 2007. a Newcastle'i haiguse (ND) juhtumeid Abja Muna OÜ-s, Viljandimaal ja AS-s Tallegg oli viimane ND juhtum Eestis 1962 aastal. ND alane olukord Eestis on muutunud just tänu ND viiruse levikule tuvide seas. ND viirust on leitud tuvidel alates 15.10.2006 nii Harjumaal, Põlvamaal, Järvamaal kui Pärnumaal. Leviv ND viirus ei kutsu linnukarjas esile klassikalisi haigusnähte ning suurt surevust, kuid on piisavalt patogeenne, et põhjustada munatoodangu langust ning õigustada vajalikke tauditõrjemeetmeid, sealhulgas nakatunud karja hukkamist. Sellise varjatud viiruse leviku jälgimine ja vajalike tõrjemeetmete rakendamine on probleemne. Kuna viiruse jätkuv levik mets- ja põllumajanduslindude vahel tuleb lõpetada, otsustati Eestis alates 2008. aastast alustada põllumajanduslindude ennetavat vaktsineerimist ND vastu. Ka teistes liikmesriikides, peale Soome ja Rootsi, on üle mindud ND osas ennetava vaktsineerimise rakendamisele tulenevalt selle laialdasest levimusest keskkonnas.

Vastuvõtlike loomade vaktsineerimist piirangutsoonis on viimastel aastatel Euroopa Liidu riikides laialdalest rakendatud lammaste katarraalse palaviku ehk Bluetongue'i tõrjeks.

VTA võib otsustada vaktsineerida loomi, kui loomataud on levinud laialdaselt naaberriigis või Eestis või kui esineb oht selle levikuks Eestisse. Üldjuhul tehakse vaktsineerimine loomataudi tõrjeks koostatud programmi ehk loomatauditõrje programmi raames.

Loomatauditõrje programmid

Loomatauditõrje programmi võib rakendada loomataudi levimuse uurimiseks, esineva loomataudi tõrjeks ja loomataudi vaba staatuse saamiseks. Loomatauditõrje programmid võivad olla riiklikud või ettevõtja poolt vabatahtlikuna läbiviidavad. Tänu riiklikult korraldatud tauditõrjeprogrammide raames tehtud efektiivsele tõrjetööle varasematel aastatel on Eesti mitteametlikult vaba nii veiste brutselloosist, veiste tuberkuloosist kui veiste ensootilisest leukoosist. Viimast esineb küll veel üksikjuhtudena, kuid riigi üldist haigusevaba staatust see ei ohusta. Ametlikult vaba staatuse saamiseks nende taudide osas esitab VTA taotluse Euroopa Komisjonile koheselt, kui on täidetud vaba staatuse saamiseks vajalike uurimiste maht. Alates 2011. aastast võib ettevõtja või ettevõtjate ühingu poolt rakendatava programmi esitada VTA-le heaks kiitmiseks selleks, et programmi edukal elluviimisel saada karjale või piirkonnale taudivaba staatuse.

Põllumajandusministeerium koostöös VTA-ga on käivitanud programmi marutaudi Eestist välja tõrjumiseks, alustades 2005 aasta sügisel metsloomade suukaudset vaktsineerimist. Tänu programmile on marutaudi esinemine metsloomade seas langenud trastiliselt. Läbi aastate on diagnoositud marutaudi keskmiselt aastas 300 ringi. Kõigi aegade kõrgpunkt saabus 2003. aastal, mil diagnoositi 813 marutaudi juhtu, neist 697 metsloomadel ja 116 koduloomadel. Peale mitme aasta jooksul vaktsineerimisprogrammi rakendamist diagnoositi 2009 aastal marutaudi vaid 3 rebasel Venemaaga piirneval alal.

Vajalikud tegevused eriti ohtliku loomataudi kahtluse ja diagnoosimise korral

Eriti ohtliku loomataudi kahtluse korral tuleb haiguse kliiniliseks diagnoosimiseks, vajalike proovide võtmiseks, epidemioloogilise uurimise läbiviimiseks ja loomataudi leviku tõkestamiseks viivitamatult kohale kutsuda kohalik volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik. Veterinaararst informeerib loomapidajat taudiga kaasnevatest ohtudest ning annab täpsemad juhised, kuidas oletatava tõve levikut tõkestada. Kui vaja, kehtestab VTA kohaliku asutuse juht diagnoosi täpsustamiseni karjale või piirkonnale kitsendused. Viimastest teatatakse loomapidajale kirjalikult.

Kui läbiviidud uuringute tulemusel diagnoositakse eriti ohtlik loomataud ja vastava diagnoosi kinnitab ametlikult ka VTA, moodustatakse kohalik ja riiklik loomatauditõrje komisjon, kehtestatakse taudipunktis karantiin, selle ümber määratletakse ohustatud tsoon ja ohustatud tsooni ümber järelevalve tsoon. Karantiini ning ohustatud ja järelevalvetsooni piiritleb kohalik loomatauditõrje komisjon ning kehtestab maavanem oma kirjaliku korraldusega VTA ettepanekul. Korraldus avaldatakse massiteabevahendites.

Kohaliku loomatauditõrje komisjoni kuuluvad maavalitsuse ja kohaliku omavalitsuse esindaja, VTA kohaliku asutuse juht ja vastutav järelevalveametnik, farmi teenindav volitatud veterinaararst ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt kohaliku asutuse juhi asetäitja tasemel. Komisjon korraldab ja kontrollib tauditõrje meetmete rakendamist.

Riikliku loomatauditõrje komisjon juhib tõrjemeetmete rakendamist mitut maakonda haarava taudipuhangu puhul, arutab taudikahju hüvituste taotlusi ning suunab loomataudi likvideerimiseks eraldatud riiklike ressursside kasutamist ja rahvusvahelist koostööd loomataudi leviku tõkestamiseks. Riiklikku komisjoni kuuluvad VTA peadirektor ja vastutavad järelevalveametnikud, Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi esindaja ning Politseiameti ja Päästeameti esindajad vähemalt peadirektori asetäitja tasemel. Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomatauditõrje eeskirjas. Kui kõnesoleva haiguse osas ei ole tõrje-eeskirja kehtestatud tuleb täita VTA nõudeid.

Loomataudide tõrje eeskirjad

Loomataudi tõrje eeskirjas on iga loomataudi jaoks eraldi välja toodud täpsemad ennetamis- ja tõrjemeetmed. Üksikasjalikumad tegutsemisjuhised on sätestatud Veterinaar- ja Toiduameti poolt koostatud situatsioonplaanis ja tegevusjuhendites.

Eriti ohtlike loomataudide tõrje eeskirjad

• Suu- ja sõrataudi tõrje eeskiri
• Lindude gripi tõrje eeskiri
• Newcastle'i haiguse tõrje eeskiri
• „Sigade klassikalise katku ja sigade aafrika katku tõrje eeskiri”
• Teatud loomataudide tõrje eeskiri - sigade vesikulaarhaigus, vesikulaarne stomatiit, veiste katk ja väikemäletsejaliste katk, hobuste aafrika katk, lammaste ja kitsede rõuged, nodulaarne dermatiit, hirvede epizootiline hemorraagia ning Rift Valley palavik
• Lammaste katarraalse palaviku tõrje eeskiri

Muude kui eriti ohtlike, teavitamiskohustuslike loomataudide tõrje eeskirjad

Marutaudi tõrje eeskiri Aujeszky haiguse tõrje eeskiri Veiste brutselloosi tõrje eeskiri Veiste tuberkuloosi tõrje eeskiri Salmonellooside tõrje eeskiri Veiste enzootilise leukoosi tõrje eeskiri Lammaste ja kitsede brutselloosi tõrje eeskiri Veeloomataudide tõrje eeskiri

Loomatauditõrjega tekkinud kahju hüvitamine

Eriti ohtlike loomataudide ning mitme muude loomataudide tõrje on seotud suuremal või väiksemal määral kaubanduslike piirangutega ning nende loomataudide tõrje eeldab rangete, tihti loomapidaja jaoks majanduslikult väga kulukate, kitsenduste ja abinõude rakendamist. Nende loomataudide ennetamisel ja tõrjel võtab riik endale suurema rolli ning vastutuse.

Riigi poolt finantseerimisele kuuluvad meetmed peavad olema proportsionaalsed ning kooskõlas ühtsete Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, mis on reguleeritud Euroopa Komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1857/2006, mis käsitab asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist põllumajandustoodete tootmisega tegelevate väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele antava riigiabi suhtes.

Vabariigi Valitsuse reservist kaetakse Loomatauditõrje seaduse § 55 kohaselt eriti ohtlike ja mitmete muude teatamiskohustuslike loomataudide tõrje kulud. Need muud loomataudid on loetletud põllumajandusministri 22. detsembri 2009. a määruses nr 136 „Nende mitte eriti ohtlike loomataudide nimekiri, mille puhul loomatauditõrjega seoses tekkinud kahju hüvitatakse“.

Loomatauditõrjega seoses hüvitatakse loomapidajale järgmine kahju:

1. ettekirjutuse alusel tapetud, sealhulgas kontrolltapetud, hukatud ning loomataudi tõttu hukkunud looma väärtus;
2. ettekirjutuse alusel hävitatud seadme, sööda, pakkematerjali, piima ja munade väärtus.

Looma väärtus arvutatakse selleks kehtestatud nõuete kohaselt. Aretuslooma puhul arvutab tema väärtuse sõltumatu ekspert. Nõuded on kehtestatud põllumajandusministri 2. veebruari 2010. a määruses nr 6 "Nõuded eksperdi arvamusele ja looma, sealhulgas aretuslooma väärtuse arvutamise kord".

Loomataudide ennetava vaktsineerimise (juhtudel, mil see on lubatud) kulud ning muud loomataudi ennetamisega seotud meetmed (bioloogilise ohutuse tõstmiseks tehtavad kulutused) on loomapidaja kanda.

Lisateave

Eva Peegel
Toiduohutuse osakond
loomatervise büroo peaspetsialist
tel 625 6546
e-post eva dot peegel at agri dot ee