Saasteained
Toidus sisalduvaks saasteaineks on igasugune aine, mida ei ole toidule lisatud taotluslikult, vaid mis on sinna sattunud toidu tootmisel, esmasel töötlemisel, käitlemise ajal või keskkonnasaaste tulemusena.
Siia kuuluvad näiteks hallitusseente poolt tekitatud mükotoksiinid, põllumajandusest pärinevad väetiste komponendid, pestitsiidide (taimekaitsevahendi) jäägid, loomakasvatusest veterinaarravimite ja kasvustimulaatorite jäägid, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud PAH), polüklooritud bifenüülid (PCB), 3-monokloorpropaan-1,2-diool (3-MPCD), raskmetallid (elavhõbe, metüülelavhõbe, kaadmium, plii), orgaanilised ühendid (dioksiinid, polüklooritud bifenüülid) jt.
Saasteained avaldavad negatiivset mõju nii toidu kvaliteedile kui ka inimeste tervisele.
Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) toidus ja nende vähendamise võimalused
Polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud (PAH) kuuluvad keemiliste ühendite gruppi, mille mõningad esindajad tekitavad vähki.
PAH-e võib arvestatavates kogustes leiduda nii õhus, vees, pinnases kui ka toidus. PAH-id moodustuvad orgaanilise aine mittetäielikul põlemisel, kusjuures peamisteks PAH-ide allikateks keskkonnas on tööstuslikud protsessid, liiklus ja kodune kütuse põletamine. PAH-e moodustub ka looduslike protsesside, näiteks metsatulekahjude, vulkaanipursete ning orgaanilise aine bakteriaalse lagunemise tulemusel.
Lisaks võimalikule keskkonnast pärinevale saastusele võivad PAH-id tekkida toidus nii selle tööstuslikul töötlemisel kui ka koduse toiduvalmistamise käigus. PAH-ide tekke allikateks toidus on selle käitlemisviisid, mille puhul toit satub vahetusse kokkupuutesse kütuse põlemissaadustega, näiteks suitsutamine, grillimine, kuivatamine. Tekkiv PAH-ide kogus sõltub olulisel määral kasutatavatest tingimustest ning seda on võimalik märkimisväärselt vähendada teadlikult töötlemisparameetreid valides.
Mitmed PAH-id on genotoksilised kantserogeenid, seega on soovitav hoida kokkupuude PAH-idega nii madalal kui on mõistlikkuse piires võimalik. Rahva tervise kaitsmiseks on Euroopa Komisjoni määrusega nr 1881/2006 kehtestatud piirnormid benso(a)püreeni sisaldusele teatavates rasvu ja õlisid sisaldavates toiduainetes ning samuti toiduainetes, mille suitsutamine või kuivatamine võib põhjustada kõrge saastatuse. Piirnormid on kehtestatud ka kalale ja kalandustoodetele, mille saastatus võib tuleneda keskkonnareostusest. 2012. aasta 1. septembrist kohaldatavas määruse muudatuses nähakse ette piirnormid lisaks benso(a)püreenile ka nelja PAH-i summale (benso(a)püreeni, bens(a)antratseeni, benso(b)fluoranteeni ja krüseeni).
PAH-id võivad tekkida toidu käitlemisel, näiteks suitsutamisel või grillimisel, mil toit satub vahetusse kokkupuutesse kütuse põlemissaadustega.
Kasulikke linke
Kala ja kalatoodete toitumissoovitused dioksiini ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide (PCB) riski hajutamiseks
Tervise Arengu Instituudi poolt 2006. aastal koostatud Eesti toitumis- ja toidusoovituste kohaselt on normaalse energiatarbimise juures hea süüa kala vähemalt kolm korda nädalas 2-4 portsjonit päevas. Üheks portsjoniks loetakse kas 50 g rasvast kala, 75 g väherasvast kala, 30 g kalatooteid, 30 g kalaburgerit või kalapulka, või 40 g vürtsikilu.
Kala söömisel tuleks aluseks võtta kala ja kalakonservide maksimaalse tarbimise, mille korral ei ületata dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide (PCB) summaarset nädalast piirnormi (TWI). TWI ehk lubatav nädalane tarbitav kalakogus on 14 pg Maailma Terviseorganisatsiooni toksilisuse ekvivalenti (WHO-TEQ) kehamassi kilogrammi kohta.
Lähtuda tuleks järgmistest soovitustest
Süüa väherasvaseid kalu, näiteks ahvenat, koha ja haugi ning keskmise rasvasusega kaladest lesta kuni 12 portsjonit ehk 900 g nädalas.
Süüa kalakonserve nädalas kuni 12 portsjonit – sprotte 360 g ja vürtsikilu 480 g nädalas.
Rasvaste kalade puhul (v.a Läänemerest püütud lõhe ja jõesilm) tuleb arvestada, et minimaalne söödud ühe kalaliigi kogus ei ületaks kolme korda nädalas ja 2 portsjonit päevas ehk 300 g üht liiki kala nädalas. Siia gruppi kuuluvad väga rasvastest kaladest angerjas, meriforell ning rasvastest kaladest kilu ja keskmise rasvasusega kaladest räim.
Süüa Läänemerest püütud lõhet ja jõesilmu üksnes paaril korral kuus, kokku kuni 500 g.
Dioksiini ja dioksiinilaadsete PCB-de riski hajutamiseks soovitatakse tarbida rohkem väherasvast ja keskmise rasvasusega kala. Eelistada tuleks nooremaid ja väiksemaid räimi ning vältida üle 22 cm pikkuste räimede tarbimist või süüa neid ainult paar korda kuus. Läänemerest püütud lõhe ja teised suuremad kalad tuleks fileerida ja kalanahad eraldada.
Suures koguses räime tarbimise korral (üle 500 g nädalas) on oht saada dioksiine ja dioksiinilaadseid PCB-sid lubatust enam.
Teadaolevalt on kala hea oomega-3 rasvhapete allikas ja iseäranis rasvase kala tarbimine on kasulik südameveresoonkonnale. Kala tarbimisest ei tohi kindlasti loobuda, kuid soovitatav on hajutada terviseriske ja süüa erineva rasvasisaldusega kalu.
Põhjalikum teave kalast, dioksiinidest ja dioksiiniohust on avaldatud 2011. aastal Põllumajandusministeeriumi tellimusel valminud töös "Eksperthinnangu koostamine rannakalurite kokkupuutele dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülidega".
Kasulikke linke
viimati uuendatud: 31.01.2012
agri.ee