Majandussuhted Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO)

Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on rahvusvahelise kaubanduse reeglite sätestaja ka põllumajandustoodetele. WTO kaudu on ka Eesti võtnud endale kohustusi, mis puudutavad põllumajandustoodete impordi piiramist, põllumajandustootmise toetamist ja põllumajandustoodete ekspordi subsideerimist.

Eesti kohustused

1. Põllumajandustoodete import.

Impordi piiramise kontrollimiseks on kõigil liikmesriikidel fikseeritud tollitariifide maksimum-määrad (e laed), millest kõrgemat maksu ei tohi rakendada. Eestil on põllumajandustoodetele seotud tariifimäärad kuni 59%, varieerudes toodete lõikes. Põhimõtteks on omamaise toodangu konkurentsi piiramine, seega on olulistele omatoodangu harudele (piimatooted, liha, teravili) seatud suhteliselt kõrgemad laed.

2. Põllumajandustootmise toetamine.

Eesti on võtnud kohustuse mitte toetada põllumajandust turgu moonutava hinnatoetuse ehk nn “kollase kasti” meetmete kaudu üle arenenud riikidele lubatud minimaalse määra. See on 5% iga toote vastava aasta toodangu koguväärtusest ja lisaks veel 5% otseselt mingi tootega mitte seotud üldist toetust vastava aasta põllumajandustoodangu koguväärtusest.

Turgu vähem moonutavate otsemaksete (ehk “sinise kasti” meetmete) kasutamine on põhimõtteliselt piiratud 1993. a toetustasemega ja baasperioodist tulenevast fikseeritud tootmistasemest 85%-ga. Turgu minimaalselt moonutavaid (ehk “rohelise kasti”) toetusi võib maksta piiramatult, kuid need ei tohi soodustada tootmise suurenemist ja peavad olema seotud selgelt formuleeritud riikliku programmiga (näiteks keskkonna hoidmise eesmärgil).

3. Põllumajandustoodete ekspordi subsideerimine.

Teiste liikmete survel oli Eesti nagu kõik teised hiljuti liitunud riigid sunnitud võtma kohustuse mitte rakendada ekspordisubsiidiume.

4. Tehniliste nõuete mittekasutamine kaubanduse piiramiseks.

Eesti on kohustunud mitte kasutama tehnilisi nõudeid kaubandust piiravatena.

Kõigi nimetatud kohustuste jälgimiseks on WTOs moodustatud komiteed, kes jälgivad võetud kohustuste täitmist. Komiteede istungid toimuvad tavaliselt kord kvartalis ja Eestit on istungitel esindanud Genfi esinduses töötavad ametnikud ja/või eksperdid ministeeriumist.

Põllumajanduskomitee jälgib põllumajanduse majandusliku kaitse ja toetusega seotud tegevust. Liikmesriigid on kohustatud igal aastal teavitama kõigist enda poolt rakendatud meetmetest. Eesti teavitamiskohustus algas 2000. a (sai liikmeks 1999. a detsembris), mille kohta on esitatud teatis nii makstud põllumajandustoetuste kui ka eksporditoetuste puudumise kohta. Teistel riikidel on õigus esitada küsimusi, vaidluste puhul suunatakse see vastavasse vaidluste lahendamise kogusse. Uutest kavandatavatest toetusmeetmetest tuleb teavitada enne nende rakendmaist, et teised liikmed saaksid oma arvamust avaldada ja takistada võetud kohustustega mittevastavuses olevate meetmete rakendamist.

SPS (sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete) komitee jälgib veterinaaria, fütosanitaaria ja toidukontrolli meetmete rakendamist. Siia kuuluvad nõuded toodete puhtusele ja kvaliteedile, samuti looma- ja taimehaiguste tõttu rakendatavad kaubanduspiirangud. Rakendatud meetmed peavad tuginema vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide (OIE – loomahaiguste organisatsioon, IPPC – taimehaiguste organisatsioon; Codex Alimentarius – toidukontrolli organisatsioon) poolt kehtestatud standarditele või olema teaduslikult põhjendatud. Eesti teavitas oma seadusandlikest aktidest liitumisel, hilisemad muudatused seadustes ootavad teavitamist.

Suurt hulka põllumajandusega seotud küsimusi arutatakse teistes komiteedes, mis tegelevad horisontaalselt vastavate küsimustega kõigis sektorites.

Kaitsemeetmete komitee jälgib riigi poolt võetud erakorraliste kaitsemeetmete rakendamist. Ka siin peavad riigid ise teavitama oma võetud meetmetest. Näiteks Läti teavitas 1999.a siin oma sealiha impordile rakendatud täiendavatest piirangutest. Ka Leedu peaks oma 2002 a sisseviidud pärmiimpordi piirangutest siin teavitama. Eesti on kaitsemeetmete komiteed teavitanud vastava siseriikliku õigusakti vastuvõtmisest. Subsiidiumide ja tasakaalustusmeetmete komitee käsitleb üldiselt kõiki liikmesriigi poolt rakendatud subsiidiume ja tasakaalustusmeetmeid. Ka põllumajandussubsiidiumidest teavitatakse siin, kuid osana kõigist teistest riiklikest subsiidiumidest.

Impordi litsentseerimise komitee jälgib impordi litsentseerimise vastavust nõuetele, ning et see ei muutuks importi takistavaks. Ka Eestis kehtiv toidukaupade ja põllumajandustoodete impordiga tegelevate firmade kohustuslik litsentseerimine on siin ilma vastuväiteid kohtamata teavitatud.

Riikliku kaubanduse töögrupp tegeleb riikliku kaubanduse jälgimisega. Riiklik kaubandus on allutatud teatud nõuetele, vältimaks monopoolsusest tingitud kahjulikku mõju teistele kaubitsejatele. Põllumajandustoodete osas on mitmes suures põllumajandustooteid eksportivas riigis (nt Austraalias ja Kanadas) tegevad riiklikud firmad, kelle tegevusest tuleb samuti igal aastal teavitada.

Regionaalsete kaubanduslepingute komitee jälgib, et kahe- ja mitmepoolsed kaubanduslepingud ei kahjustaks lubamatult üldisi kaubandussoodustusi. Põllumajandust puudutav on käsitletud lepingute osana, kuigi kujutab endast tihti lepingute kõige olulisemat ja tundlikumat osa. Selles komitees on teavitatud kõigist Eesti kahepoolsetest ja Balti kolmepoolsest kaubanduslepingust.

Tolliväärtuse ja Päritolureeglite komiteed tegelevad samuti muu hulgas põllumajandustoodetega.

Vaidluste lahendamise kogu tegeleb erinevates komiteedes üleskerkinud vaidluste lahendamisega, milleks moodustatakse iga üksikküsimuse tarvis eraldi nn paneel, kuhu kuuluvad eksperdid, kes hindavad pärast küllaltki keerulist reglementeeritud menetlusprotseduuri tekitatud kahju suuruse ja määravad kompensatsiooni mahu. Paneelidel on olnud ka mitu põllumajandusküsimust, neist värskeim banaanikaubanduse tüli Ladina-Ameerika ja ELi vahel (mis avaldab liitumise korral ELiga tulevikus kindlasti mõju ka Eestile).

Eesti õigused

Kui Eestil on WTO liikmena kohustus teavitada oma meetmetest, mis puudutavad teiste maade põllumajandustootmist ja kaubandust, siis samamoodi on tal õigus jälgida ja vajadusel sekkuda teiste maade poolt rakendatud meetmetesse. Eesti võib teistelt maadelt aru pärida ja vajadusel nõuda asja arutamist vaidluste lahendamise kogus. Seni on Eestit kahjustanud meetmete (näiteks Läti meetmed sealiha vastu) puhul WTO reeglid olnud mõõdupuuks, mille järgi omavahel on vaieldud, avaliku vaidluseni WTOs asi ei läinud, kuna Läti võttis lõpuks piirangud maha.

Eesti osaleb ka uute liikmete liitumistingimuste kujundamisel. Praegu on intensiivses liitumisprotsessis Venemaa, Ukraina, Kasahhi ja Valgevene, kelle poolt rakendatavad toetusmeetmed ja kaitseabinõud Eestile suurt huvi pakuvad. Venemaa näiteks peab liitumise käigus kindlasti loobuma oma topelttollidest Eesti vastu. Liitumisläbirääkimistel avaldatakse Venemaale survet, et ta loobuks topelttollidest võimalikult pea. Samuti saab Eesti kaasa aidata, et tollilaed Venemaal ja teistel liitujatel oleks Eestile võimalikult soodsad ja et kodumaise toetuse ja eriti eksporditoetuse tase oleks võimalikult madal.

Põllumajanduskaubanduse reeglite uuendamine

Põllumajanduskomitee tegeleb praegu intensiivselt põllumajanduskaubandust reguleeriva lepingu uuendamisega mitmepoolsete läbirääkimiste vormis komitee eri-istungitel, mis toimusid 2001. a paralleelselt regulaaristungitega, so neli korda aastas. Eestit on istungitel esindanud Genfi esinduses töötavad ametnikud ja/või eksperdid ministeeriumist. Läbirääkimiste ettevalmistus on väldanud juba kaks aastat, lepingu jõustumiseni arvatakse kuluvat veel kolm aastat.

Läbirääkimiste sisu on kaubandustingimuste edasine liberaliseerimine, mille käigus vähendatakse ilmselt tollilagesid ja kodumaist toetust, paljud nõuavad ekspordisubsiidiumite kaotamist. Võrreldes üldise taustaga on Eesti vastavad tasemed niigi madalad, mistõttu meil midagi õieti vähendada polegi. Teiste riikide kaubandusmeetmete pehmendamine ilmselt parandaks veidi Eesti ekspordi võimalusi, kuigi tuleb tunnistada, et Eesti ekspordist 85% läheb praegu riikidesse, kellega on sõlmitud kahepoolsed kaubanduslepingud. Nende turu üldine avamine vähendab muidugi omavaheliste lepingutega saadud eeliseid või nende laiendamise võimalusi. Eesti põllumajandusele ja põllumajanduskaubandusele avaldab aga lähiaastatel hulga rohkem mõju võimalik liitumine ELiga, mis võrdsustab Eesti kaubandustingimused ELi omadega.

Uute tingimuste üle läbi rääkides on Eesti esitanud oma ettepanekud. Koos teiste üleminekuriikidega oleme taotlenud, et tollilagede vähendamise uute kohustuste määramisel arvestataks üleminekuraskuste negatiivset mõju. Oleme toetanud samasuunalist ettepanekut kodumaise toetuse osas.

Eesti on liitunud ka dokumendiga, mis nõuab mitte-kaubandushuvide (non-trade concerns) arvestamist, mille alusel halvemates oludes riigid saaksid võtta meetmeid oma põllumajanduse säilitamiseks. Selles kontekstis on Eesti olnud aktiivne, korraldades 2001. a septembris Tallinnas seminari ja valmistanud selle järel ette üleminekuraskusi ja mitte-kaubandushuvisid ning sellega seotud mitte-kaubandushuvisid kirjeldava dokumendi, mis esitati ametlikult detsembris 2001.