Üldosa ja põhimõtted

Taimetervise seadusandluse eesmärk on säilitada riigis hea taimetervislik olukord, mis on oluline tegur tasuva põllumajandusliku tootmise ning metsamajanduse, ohutu ja nõuetekohase põllumajandustoodangu ning elukeskkonna tagamisel.

Eestis reguleerib taimetervise valdkonda taimekaitseseadus. Taimekaitseseadus kehtestab taimetervisenõuded ja abinõud ohtlike taimekahjustajate Eestisse leviku ja siin kohastumise tõkestamiseks. Ohtlikud taimekahjustajad on putukad, bakterid, seened, viirused või muud taimi ja taimseid saadusi kahjustavad haigustekitajad, mis põhjustavad olulist majanduslikku kahju ja on raskesti tõrjutavad. Nende leviku ärahoidmiseks ette nähtud abinõud on nt kohustused, mida ettevõtjad peavad täitma, riiklik järelevalve, impordipiirangud, tõrjeabinõude rakendamine jne. Taimekaitseseaduses kehtestatud abinõud võivad puudutada kõiki, kelle valduses on taim, taimne saadus või muu objekt, mis võib taimekahjustajaga saastuda.

Taimetervise valdkonnas peab Eesti järgima ka rahvusvahelisi leppeid - ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) rahvusvahelist taimekaitsekonventsiooni (IPPC), Maailma Kaubandusorganisatsiooni WTO Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingut ning Euroopa ja Vahemeremaade Taimekaitseorganisatsiooni (EPPO) standardeid ja soovitusi. Eestil kui Euroopa Liidu liikmel on kohustus ühtlustada taimetervise seadusandlus ühenduse õigusaktidega selles valdkonnas.
Vastutus taimetervise eest on jagatud riigiasutuste, ettevõtjate ja üldsuse vahel.

Taimekaitseseaduses sätestatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Põllumajandusamet koostöös Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusega, Veterinaar- ja Toiduametiga ning Maksu- ja Tolliametiga.