Ühise põllumajanduspoliitika "tervisekontroll" ehk ajakohastamine

Viimati reformiti ühist põllumajanduspoliitikat (ÜPP) aastal 2003 ning see oli esimene tõsisem samm poliitika kaasajastamisel. Selle reformiga nähti ka ette mitmed läbivaatamisklauslid ehk 2003. aasta reformi tulemuste ülevaatamise ja hindamise, mis annaks ilma (hetkel kehtiva põllumajanduspoliitika) fundamentaalse reformita võimaluse edaspidisteks turumuutuste ja muude arengutega kohaldumiseks. Protsessi, mida läbivaatamisklauslid puudutavad, nimetatakse üldistavalt "tervisekontrolliks". Ehk nagu Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Mariann Fischer Boel on selgitanud, pole "patsient" (ehk ÜPP) mitte haige, vaid ta saadetakse lihtsalt tavapärasele tervislikule ülevaatusele.

20. novembril 2007. aastal esitas Euroopa Komisjon teatise ÜPP 2003. aasta reformi "tervisekontrolli" ettevalmistamise kohta. 17. märtsi 2008. aasta põllumajanduse ja kalanduse nõukogu istungil kiideti selle teatise alusel koostatud nõukogu järeldused heaks.

Juhindudes "tervisekontrolli" teatises antud suunistest, esitas komisjon 20. mail 2008. aastal "tervisekontrolli" eelnõu seadusandlikud ettepanekud.

19.-20. novembril 2008. aastal toimunud Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungil saavutati eesistujariigi poolt esitatud "tervisekontrolli" eelnõu kompromissteksti osas poliitiline kokkulepe kvalifitseeritud häälteenamusega.

Kolm valdkonda
Komisjoni "tervisekontrolli" seadusandlike ettepanekute eesmärk oli pöörata tähelepanu kolmele peamisele valdkonnale:

• otsetoetuste (nn ÜPP I sammas) süsteemi lihtsustamine ja efektiivsemaks muutmine;
• turukorraldusmeetmete roll ja turule orienteerituse arendamine;
• uutele väljakutsetele (riskijuhtimine, kliimamuutused, bioenergia, veemajandus ja bioloogiline mitmekesisus) vastamine.

Enim diskussioone ja eriarvamusi tekitanud teemad
Kõige suuremaid erimeelsusi liikmesriikide vahel põhjustasid järgmised teemad:

• Toetuste ümbersuunamine (nn modulatsioon) – komisjon tegi ettepaneku rakendada täiendavat toetuste ümbersuunamist ÜPP I sambast (otsetoetused) II sambasse (maaelu areng) uutele väljakutsetele (kliimamuutused, bioenergia, veemajandus ja bioloogiline mitmekesisus) vastamiseks. Mitmed liikmesriigid leidsid, et täiendava modulatsiooni määr (I sambast II sambasse liikuvad ressursid) on liialt suur. Mitmed uued liikmesriigid leidsid, et neil napib ressursse, mida I sambast II sambasse üle kanda uutele väljakutsetele vastamiseks.
• Nõuetele vastavuse (cross compliance) süsteemi lihtsustamine – enamus liikmesriike oli seisukohal, et nõuetele vastavuse süsteemi edasine lihtsustamine on vajalik.
• Artikkel 68 – komisjon tegi ettepaneku võimaldada liikmeriikidel maksta teatud sektorites tootmisega seotud toetusi seoses keskkonna kaitsmist ja parandamist või põllumajandustoodete kvaliteedi parandamist ja turustamist käsitlevate meetmetega. Enamus liikmesriike üdliselt toetavad toetuste tootmisest lahtisidumise ideed, kuid mitmed leidsid, et teatud tundlikes sektorite jätkusuutlikkuse huvides on edasine seotud toetuste maksmine siiski oluline ning avaldasid soovi laiendada neid veel teistelegi sektoritele, kui kui komisjon algselt väljapakkunud oli.
• Piimakvoodi kaotamine – enamik liikmesriike toetas nn pehme maandumise (phasing out) ideed, mis näeb ette kvootide suurendamise 1% võrra igal aastal, kuni nende lõpliku kadumiseni 2015. aastal. Mõned liikmesriigid aga soovisid kvoodisüsteemi jätkumist.

Kompromissi tulemus
Kompromissteksti viimases versioonis tehti arvukalt erandeid mitmele suurele liikmesriigile (Saksamaa, Itaalia jt) – näiteks tõsteti sektorispetsiifiliste seotud toetuste taset 2,5%-lt 3,5%-le. Interventsiooni (sekkumiskokkuost) osas säilitati suures osas status quo. Arvukate erisuste tõttu on vastuvõetud pakett ka väga keeruline, koosnedes eranditest ja deklaratsioonidest, mis läheb Eesti hinnangul vastuollu üldise ÜPP lihtsustamise ideoloogiaga.

Uute liikmesriikide, sh Eesti, jaoks ei leidnud lahendust ka uute väljakutsete küsimus (uutele liikmesriikide eraldatakse 90 miljonit € igal aastal 4. aasta jooksul, millest Eesti osa 1 miljon €).

Kompromisstekst sisaldas aga ka Eesti jaoks positiivset - lahenduse leidis puudega kaetud rohumaa temaatika, kus komisjon lubas paindlikkust. Samuti sai mõningase selguse nõuetele vastavus heade põllumajanduse ja keskkonnatingimuste (GAEC) osas, mille tulemusel sätestati, et  GAEC raamistiku teemad jäävad kohustuslikuks, osad standardid aga vabatahtlikuks.

Komisjon esitas ka deklaratsiooni, lubades ÜPP tulevikku (pärast aastat 2013) silmas pidades põhjalikult analüüsida otsetoetuste süsteemi arenguvõimalusi, sh praegu eksisteerivaid erinevaid otsetoetuste tasemeid liikmesriikide vahel.

"Tervisekontrolli" eelnõu kompromissteksti vastu hääletasid Eesti, Läti ja Slovakkia. Erapooletuks jäid Ühendkuningriigid ning Tšehhi.

Ülevaatega toimunud aruteludest ning Eesti seisukohtadest "tervisekontrolli" osas saab tutvuda siin.