Toidu märgistamine

Toidu märgistus annab tarbijale esmase ja olulisima alginfo valikute tegemiseks. Toidu märgistamise nõuete üldpõhimõte on, et toidu märgistus ei tohi tarbijat eksitada. See tähendab, et märgistusel peab andma õiget teavet toidu olemuse, koostise, päritolu ja teiste oluliste tunnuste kohta. Samuti ei tohi märgistus, toidu reklaam ning muu esitlemine viidata haigusi tõkestavatele, ravivatele või leevendavatele omadustele.

Euroopa Liidus on toidu märgistamise nõudeid ühtlustatud 1979. aastast alates. Tarbijale vajaliku info andmisele kõrval on selle eesmärgiks ka ühtsete nõuete tagamine Euroopa Liidus, võimaldades nii kaupade vaba liikumise.

Mida leiad toidu pakendi märgistuselt?
Kõigepealt tuleb pöörata tähelepanu toidu nimetusele. Nimetus annab esmase informatsiooni toote olemuse kohta. Toidu nimetus peab viitama toidu tegelikule olemusele, aidates seda eristada teistest sarnastest toitudest. Kindlasti ei tohiks segi ajada toote väljamõeldud nimetust (näiteks Smuuti) või kaubamärki (näiteks Troopika) toodet kirjeldava nimetusega. Kui toidule on kehtestatud nimetus (näiteks mahl, šokolaad, mesi või moos), kasutatakse seda nimetust. Kui toidul ei ole kehtestatud nimetust, kasutatakse üldtuntud nimetust või toidu kirjeldust. Üldtuntud nimetusteks on näiteks „müsli” ja „kohuke”, viimane on üldtuntud kui piimatoode, seega võib vaid glasuur sisaldada taimset rasva. Sarnaselt on „koorejäätis” ja „plombiir” üldtuntud nimetused toodetele, mis ei sisalda taimseid rasvu. Üksnes „jäätis” võib lisaks piimarasvale sisaldada taimseid rasvu. Kui tekib oht tarbijat eksitada, peab toidu valmistaja andma nimetuses teavet ka toidu oleku või valmistamisel kasutatud töötlemisviisi (näiteks suitsutamine, kuivatamine või külmutamine) kohta.

Toidu koostisosade märgitamine
Toidu koostisosad märgitakse nende sisalduse alanevas järjekorras. Kõige suurema sisaldusega koostisosa märgitakse esimesena. Koostisosade nimetamisel lähtutakse toidu nimetuse esitamise reeglitest. Näiteks peaks selgelt eristama, kas toode sisaldab juustu või hoopiski sellelaadset toodet taimse rasvaga.
Teatud koostisosi võib esitada märgistusel üldnimetusega. Näiteks võib looduslikke maitseaineid ehk ürte ja vürtse nimetada üldnimetusega "maitseained", erinevaid kalaliike võib koostisosade loetelus nimetada üldnimetusega „kala” ja hüdrogeenitud sojaõli kui „hüdrogeenitud taimne õli”.

Lisaaineid tähistatakse toote märgistusel rühma nimetusega, millele järgneb lisaaine nimetus või Euroopa Liidus kehtestatud numbriline tunnus. Näiteks: säilitusaine kaaliumsorbaat on sama, mis säilitusaine E 202. Põhilised lisaainete rühmad on järgmised: toiduvärvid (E 100- E 199), säilitusained (E 200- E 299), antioksüdandid (E 300- E 399), emulgaatorid ja stabilisaatorid (E 400- E 499), happesuse regulaatorid, jahu parendajad, paakumisvastased ained, paksendajad, lõhna- ja maitsetugevdajad, magusained jne.

Allergikutele
Üha suuremal hulgal inimestel esineb toiduallergiat. Kuna see pole ravitav, jääb aisaks võimaluseks allergiat põhjustada võivate toiduainete vältimine. Seetõttu tuleb koostisosade loetelus nimetada alati põhilised allergiat põhjustada võivad koostisosad, ka siis kui need sisalduvad näiteks lisaaines või üldnimetusega nimetatud koostisosas.
Allergiat põhjustatavate koostisosade loetelus on gluteeni sisaldavad teraviljad, koorikloomad, munad, kalad, maapähklid, sojaoad, piim, pähklid, seller, sinep, seesamiseemned, vääveldioksiid ja sulfitid.

Toidu koostisosade hulga märkimine
Toidu koostisosade protsendiline kogus esitatakse juhul, kui need on esitatud toidu nimetuses või on tarbija poolt toidu nimetusega seostatavad. Samuti juhul, kui konkreetne koostisosa on märgistusel sõnaliselt või pildina rõhutatud või on määravaks toidu iseloomustamisel.

Näiteks maasikajogurti puhul saab teada, kui palju see tegelikult maasikaid või maasikamoosi sisaldab, sest protsentides peab olema koostisosa kogus kas koostisosade loetelus või toidu nimetuses märgitud. Maasikamaitselise siirupi nimetusest võib eeldada, et toote maitse on saavutatud lõhna- ja maitseainega ning maasikatega ei pruugi olla midagi pistmist.

Toidu koostisosa protsendiline sisaldus esitatakse ka juhul, kui koostisosa on põhiline toidu iseloomustamiseks, näiteks vorsti puhul esitatakse sealiha ja veiseliha protsendilised kogused.

Netokogus esitatakse vedelatel toitudel mahuühikutes (nt liitrites) ja muudel toitudel massiühikutes (nt kilogrammides). Koos vedelikuga väljastatava toidu puhul (nt kompotid, konservid, marinaadis liha) esitatakse märgistusel ka põhikomponendi nimetus ja netokogus koos sõnadega "vähemalt ... g". Näiteks ostes tuunikala soolvees leiab märgistuselt ka tuunikala koguse.

“Kõlblik kuni” ja  “parim enne”
Kiirestiriknevate toitude puhul kantakse tarvitamise viimane päev pakendile väljendiga “kõlblik kuni”, teiste toitude puhul väljendiga “parim enne”.

Kiirestiriknevaid toite tuleb säilitada jahutatult või külmutatult, järgides pakendile märgitud säilitamise tingimusi. “Kõlblik kuni” tähistatud toitu ei tohi pärast märgitud kuupäeva süüa, kuna säilimisaja möödumisel võivad selles arenema hakata tervisele ohtlikud mikroorganismid. Loomulikult ei tohi ka poes “kõlblik kuni” märgistusega tooteid pärast märgitud kuupäeva müüa, isegi mitte soodushinnaga.

Toite, mis on tähistatud märgistusega “parim enne”, tohib müüa pärast viimast tarvitamispäeva vaid juhul, kui toit on kvaliteetne ja tarbijat teavitatakse “parim enne” kuupäeva möödumisest.

Valmistajat ei pruugi selguda
Märgistusel esitatakse valmistaja, pakendaja või Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud müüja nimi ja aadress. Pakendil avaldatakse kontaktandmed, kuhu tarbija saab kaebuste, lisateabe või muude küsimuste korral pöörduda.

Mida ütleb toidu päritolumaa?
Toote päritolumaa või -piirkond esitatakse juhul, kui selle puudumine võib tarbijat oluliselt eksitada. Eksitamisvõimaluse hindamisel tuleb arvestada kogu pakendi märgistust, sealhulgas ka kaubamärke, logosid ja pilte.  Seetõttu peab päritolumaa esitama juhul, kui pakend tervikuna võib jätta vale ettekujutuse toidu tegelikust päritolust. Teatud toodete puhul, nagu veiseliha, veinid, mesi, teatud puu- ja köögiviljad, on päritolumaa või –piirkonna esitamine kohustuslik. Töödeldud toidu puhul peetakse päritolumaaks riiki, kus toit on valmistatud, näiteks Eestis valmistatud leib Läti viljast on Eesti toode.

Rasvad, valgud, süsivesikud
Teavet energiasisalduse, valkude, rasvade, süsivesikute ja teiste toitainete kohta annab märgistusel toitumisalane teave. Kuigi paljudel toodetel on see teave toodud, ei ole selle esitamine praegu kohustuslik. Kohustuslik on see ainult juhul, kui märgistusel esitatakse toitumisalane väide, nagu näiteks „lahja“, „E vitamiiniga“, „kiudainerikas“. Näiteks "rasvata kodujuustu" puhul on esitatud toitumisalane väide rasvasisalduse kohta, mistõttu peab märgistusel olema esitatud energiasisaldus ning valkude, süsivesikute ja rasvade kogus 100 grammi kohta.

Toitumisalane teave on abiks inimestele, kes tunnevad huvi tervisliku toitumise vastu. Kindlasti on otstarbekas vaadata pakendilt toidu rasvasisaldust, kuna rasv sisaldub toidus sageli varjatud kujul ja toit võib osutuda liiga energiarikkaks.

Vitamiinide ja mineraaltoitaine sisaldus esitatakse samuti 100 g või 100 ml toidu kohta. Lisaks näidatakse protsendina ära ka see, palju annab 100 g või ml toodet vitamiine või mineraaltoitaineid täiskasvanud inimesele soovitatavast päevasest kogusest.

Kui on probleem, kuhu pöörduda?
Lisaks nõutud teabele võivad valmistajad esitada märgistusel lisateavet, kui see on nõuetega kooskõlas, täpne ja ei eksita tarbijaid. Toidu märgistamise ja muul viisil teabe edastamise vastavust nõuetele kontrollib peamiselt Veterinaar- ja Toiduamet, kuid võimalus kontrolli teostada on ka Tarbijakaitseametil.

Tervislik – põhjendatud või mitte?
Hea müüginipina rõhutavad tootjad viimastel aastatel üha enam mõne konkreetse toitaine sisaldust toidus või selle mõju tervisele. Selliseid teksti, pildi või sümbolina esitatud toitumis- ja tervisealaseid väiteid näeme toidu märgistusel, reklaamis, kodulehtedel ja tooteesitlustel. Ühelt poolt on need tarbijale abiks toidu valimisel, samas nõuavad kriitilist suhtumist, et mitte lasta end eksitada.

Kui tarbija eesmärgiks on mõne toitaine tarbimist vähendada või suurendada, lihtsustab valikuid vastav väide pakendil. Samas ei tähenda see, et ilma vastava väiteta toote koostis oleks teisest halvem. Kui mõnele ainele on toote pakendil juhitud eraldi tähelepanu, peab alati olema märgistusel ka arvuliselt kirjas, kui palju nimetatud ainet tootes sisaldub.

Mõningad enamlevinud toitaineid puudutavad väited:

• "Suhkruvaba", "palju kiudaineid", "madala soolasisaldusega", "sisaldab kaltsiumit", "vitamiin C allikas", "väherasvane", "madala energiasisaldusega" jms – sätestatud on kindlad tingimused, millal võib toidu kohta nii öelda. Vältida tuleks tooteid, kus on küll öeldud, et mingit ainet on palju või vähe, kuid märkimata on jäänud arvuline sisaldus.

• "Suurendatud/vähendatud aine X sisaldusega" – võrreldes muude sarnaste toodetega on midagi lisatud või ära võetud. Märgistusel peab olema kirjas, kui suur on muutus. Samuti on võimalik toote märgistuselt välja lugeda, kas näiteks vähendatud rasvasisaldusega toode ei sisalda hoopis suurel hulgal süsivesikuid või soola.

• "Light", "lahja" – tootes on energia või mingi toitaine sisaldus vähemalt 30% väiksem kui samalaadsetel toodetel tavaliselt. Pakendil peab olema kirjas, mille sisaldust täpsemalt on vähendatud.

Lisaks toitaine nimetamisele võib kirjeldada ka selle rolli organismis. Kui tootel on lubadus, et see teeb midagi tervise heaks, peab sel olema ka tarbimisjuhis, kuidas mõju saavutada.

• "Tervislik", "funktsionaalne", "hea seedimisele, nahale, figuurile jne" – Selliste ebamääraste sõnade puhul tasub pakendilt otsida selgitust, milles täpsemalt tervislik, funktsionaalne või hea toime seisneb.

• "Sisaldab probiootikume" – sisaldab baktereid, kes täidavad organismis mingit rolli. Pakendil peaks olema täpsustatud, mis see roll on, sest see sõltub konkreetsest bakterist.

Mõnikord seostatakse toiteväärtusega ekslikult ka mõisteid, mis tegelikult näitavad hoopis tootmisviisi.

• "Mahe", "öko", "bio" – selliste sõnadega tähistatakse mahepõllumajanduslikult saadud toodet ja nende eesmärk ei ole anda infot toitainete kohta. Mahepõllumajanduslikult toodetud porgand ei pruugi olla suurema vitamiinisisaldusega, samuti ei ole toitained "elavamad" või teistsuguse toimega kui porgandis, mis ei ole saadud mahepõllumajanduslikult.

Kui toitumis- või tervisealane väide meelitab ostma, kuid on ebamäärase sisuga või kahtlust tekitavalt paljulubav, siis tuleks kindlasti vaadata toidu koostisosi ja toitainete sisaldust, selgitamaks välja, kas toote koostis vastab ka tegelikele ootustele. Toidu ostmisel tuleks teha valikuid teadlikult.
 

Lisainfot märgistamise kohta saab lugeda siit.