Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus

EL ÜPP rakendamise seadus 2004-2009
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi ÜPP) rakendamise seadus võeti esmakordselt vastu 23. märtsil 2004. aastal ning seadus jõustus 1. mail 2004. a (osaliselt 1. jaanuaril 2005. a). ÜPP seaduse vastu võtmine ja rakendamine koheselt pärast Euroopa Liiduga (edaspidi EL) liitumist oli oluline, kuna see võimaldas rakendada EL põllumajanduspoliitika meetmeid Eesti Vabariigis. Seadusega kehtestati Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi vahenditest rahastatavate meetmete ning Eesti poolt (kaas)finantseeritavad meetmete rakendamine ning nende praktilise juurutamise korraldamine.

Seaduse peatükid käsitlesid erinevaid turukorralduslikke meetmeid, samuti lisandusid Maaelu Arengu Programmi meetmete rakendamine, teavitamis- ja müügiedendamismeetmed ning põllumajandustoodete kvaliteedinõuetega seonduv. Lisaks meetmete eesmärkidele ja nõuetele oli vajalik reguleerida ka nende administreerimist, milleks reguleeriti seaduses makseagentuurina Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (edaspidi PRIA), põllumajandusettevõtete majandusarvestus ning põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registri süsteem.

EL astumisega jõustusid meil ka otsekohalduvad seadusandlikud aktid ning kuna põllumajanduspoliitika on üks enim reguleeritud valdkondi EL-is siis tuli alates 2004. aastast kohaneda olukorraga, kus Eesti seadusesse ei kirjutatud kogu informatsiooni, vaid lisaks tuleb tunda EL vastava valdkonna määrusi.

EL põllumajanduspoliitika ajakohastamine on pidev tegevus, milles tehtavad muudatused kanduvad ka meie õigusaktidesse.

Alates 2005. aastast sai alguse ELi ÜPP lihtsustamine, mille käigus vaadati läbi õiguslik raamistik, haldusmenetlus ja juhtimismehhanismid, eesmärgiga lihtsustada ÜPP abinõude rakendamist põllumajandustootjate jaoks ja vähendada halduskoormust. Turukorralduse raames jõustus 2007. aastal nõukogu määrus 1234/2007, millega kehtestati põllumajandusturgude ühine korraldus.

Alates 2007. a novembrist toimus ELi ÜPP meetmete nn tervisekontroll, mille eesmärgiks oli hinnata ja kohandada ÜPP 2003. a reformi rakendamist. Poliitika lihtsustamisel peeti silmas uute turuvõimaluste kasutamist ning ettevalmistusi toimetulekuks uute väljakutsetega, nagu näiteks kliimamuutused, veemajandus, taastuvenergia, bioloogiline mitmekesisus ja piimandussektori restruktureerimine. Tervisekontrolli tulemusena asendati nõukogu määrus (EÜ) nr 1782/2003, muudatuste ettepanek võeti vastu 18.-20. novembri 2008. a põllumajandus- ja kalandusnõukogus, nõukogu määrus (EÜ) 73/2009 avaldati Euroopa Liidu Teatajas 31. jaanuar 2009. a.

Ühise põllumajanduspoliitika väga oluliseks osaks on ka maaelu arengut toetavad meetmed, mida reguleerib nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005. Kõikide eelnimetatud meetmete rahastamist reguleerib nõukogu määrus (EÜ) nr 1290/2005, ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta.

Tulenevalt EL tasemel vastu võetud otsustest ja õigusaktide muudatustest alustas Põllumajandusministeerium 2008. a ÜPP seaduse teksti vajalike muudatuste kaardistamist ja muudatuste välja töötamist ning 2009. a veebruaris saatis seaduse eelnõu teksti kooskõlastusele teistele ministeeriumitele.

EL ÜPP seadus alates 1. jaanuar 2010. a
Nagu eelmises peatükis EL ÜPP rakendamise seadus 2004-2009 sai mainitud, oli seaduse muutmise peamine eesmärk viia kehtiv EL ÜPP rakendamise seadus kooskõlla ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamise ja tervisekontrolli käigus ELi õigusaktidesse tehtud muudatustega.

Seaduses muudeti, võrreldes senini kehtinud seadusega, viiteid ELi määrustele ning ajakohastati ja parandati sätete sõnastust tulenevalt senisest praktilisest rakendusest. Seni kehtiva seaduse ning uue seaduse teksti suuremad muutused on toimunud otsetoetusi, nõuandekeskust ja järelevalvet ning toetusraha tagasinõudmist reguleerivates sätetes. Uute teemadena on lisandunud nõuetele vastavuse süsteemi, koolipuuviljatoetuse, tootjarühmade ja toidukvaliteedikavadega seotud teemade reguleerimine.

Seaduse sisu peatükkide kaupa
Seaduse peatükkides 1 - 3 sõnastatakse seaduse reguleerimisala ja määratletakse ühise põllumajanduspoliitika abinõud, pädev asutus abinõude rakendamise korral, makseagentuur ja sertifitseerimisasutus, samuti ÜPP abinõude rakendamiseks vajaliku või rakendamisel kogutava teabe töötlemise ja edastamise korraldamine. Sõnastatakse turuinfo, turuinfot esitava ja edastava asutuse mõisted ning sätestatakse turuinfo esitamise, kogumise ja Euroopa Komisjonile edastamise kord. Käsitletakse ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude rakendamisega seotud asutuste mõisteid ja ülesandeid.

Seaduse 4. peatükis (ühise põllumajanduspoliitika kohased põllumajandustootjate otsetoetused) sätestatakse otsetoetuste liigid, nõuded taotlejale ja põllumajanduslikule majapidamisele, otsetoetuste saamise nõuded ja taotluste menetlemise põhisätted.
Uute teemadena on käesolevasse peatükki toodud täiendava otsetoetuse toetusõiguste määramine ajaloolise toetustaseme alusel ning toetusõiguste üleandmise võimaldamine ning nõuetele vastavuse nõuded ja kontrollimine.
ÜPP 2003. a reformi raames tehtud otsustest üks peamisi oli, et otsetoetuste (ning ka teatavate maaelu arengu toetuste) maksmine seoti põllumajandusmaa ning põllumajandusliku tegevusega seotud nõuete (keskkonna, toiduohutuse, loomade tervishoiu ja heaolu nõuded) järgimisega - seda nimetatakse nõuetele vastavuse süsteemiks. Kui neid nõudeid ei järgita, vähendatakse toetusi tulenevalt rikkumise tõsidusest, ulatusest, püsivusest ja korduvusest. Eelnõus on toodud nõuetele vastavuse nõuded: nendeks on head põllumajandus- ja keskkonnatingimused (sh püsirohumaa säilitamise kohustus) ning kohustuslikud majandamisnõuded. Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused kehtestab iga liikmesriik ise, kohustuslike majandamisnõuete näol on tegemist 18-st ELi direktiivist või määrusest tulenevate nõuetega, mis rakenduvad järk-järgult (vastavalt 2009., 2011., 2013. aastal). Nõuetele vastavuse nõuete täitmist kontrollivateks asutusteks on PRIA, Veterinaar- ja Toiduamet (edaspidi VTA), Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi TTI) ja Keskkonnainspektsioon (alates 01.01.2010 on TTI asemel Põllumajandusamet (edaspidi PMA)).

Seaduse 5. peatükis (sekkumine põllumajandusturgude stabiliseerimiseks) on ajakohastatud seaduse sätteid ning lisandunud üks uus meede – koolipuuviljatoetus.
1) Kasutustoetused on ELi ühise põllumajanduspoliitika raames rakendatavad meetmed, mille abil stimuleeritakse teatud toodete tarbimist siseturul.
2) Töötlemistoetused - nende rakendamise ulatus on liitumisläbirääkimistel kokku lepitud ja Eestis oleks võimalik rakendada kiu tootmiseks kasvatatavate lina- ja kanepivarte ning kartulitärklise töötlemistoetust.
3) Koolipiimatoetuse eesmärgiks on piima ja piimatoodete kasutamisvõimaluste suurendamine ja laste hulgas piimatoodete tarbimise stimuleerimine.
4) Koolipuuviljatoetus - 2007. a vastu võetud puu- ja köögivilja turukorralduse reformi üks peamistest eesmärkidest on suurendada puu- ja köögivilja tarbimist. Tulenevalt sellest töötas Euroopa Komisjon välja kava, mille rakendamisega püütakse suurendada puu- ja köögivilja tarbimist laste hulgas.
5) Tootmiskvoodid ja riiklikud kogused on ELi ÜPP meetmed, mille abil reguleeritakse turustamisotstarbelise toodangu tootmist, et takistada ületootmise laienemist.
6) Sekkumiskokkuost on teravilja-, piima- ja veiselihasektoris rakendatav abinõu, millega toetatakse toodete turuhinda liigse toodangukoguse kõrvaldamise kaudu turult hooajalise ülepakkumise või turu üldise nõrkuse korral ning stabiliseerida turg sekkumiskoguste turule paiskamisega hooajast või muudest asjaoludest (nt põud) tingitud alapakkumise korral.
7) Eraladustamine on veise- ja vasikaliha ning lamba-, kitse- ja sealiha turukorralduses peamiseks siseturu stabiliseerimiseks mõeldud turule sekkumise meetmeks.
8) Puu- ja köögiviljaturu turu suhtes rakendatavad abinõud on tootjate koondumine ühise turustamise eesmärgil tootjaorganisatsioonidesse, turustusnormide kehtestamine värskelt turustatavale puu- ja köögiviljale ning turul olevate puu- ja köögiviljakoguste reguleerimine nende hinnataseme ja turu stabiilsuse säilitamiseks.
9) Kaubavahetus kolmanda riigiga. Tulenevalt ELi ühisest turukorraldusest põhineb kaubavahetus kolmandate riikidega litsentsisüsteemil, mis on ekspordi puhul eksporditoetuste maksmise aluseks, impordi puhul aga vajalik koguseliste impordipiirangute haldamiseks.

Seaduse 6. peatükk (ühise põllumajanduspoliitikaga kaasnevad maaelu arengu toetused) on jagatud Maaelu Arengukava programmiperioodide järgi kaheks jaoks.
1. jagu käsitleb 2004–2006 perioodil ÜPP-ga kaasnenud maaelu arengu toetuste taotlemist ja taotluste menetlemist. Kuigi programmiperiood 2004–2006 on praeguseks ajaks lõppenud, ei ole lõppenud toetuste andmise aluseks oleva „Eesti maaelu arengukava 2004–2006“ (edaspidi MAK 2004–2006) rakendamine, tulenevalt asjaolust, et enamik selle programmi raames antavaid toetusi on mitmeaastased (3- või 5-aastase kohustusega toetused). Seetõttu peavad ka uues ÜPP rakendamise seaduses olema nimetatud toetuste administreerimist käsitlevad sätted.
2. jagu käsitleb 2007–2013 perioodil ÜPP-ga kaasnevate maaelu arengu toetusi – nõudeid toetuse saamiseks, toetuse taotlemist ja taotluse menetlemist, taotluse hindamist, toetuse vähendamise ja taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise aluseid, tehnilise abi andmist, arengukava seire ja hindamise korda ning maaelu arengu toetustest teavitamist, nende avalikustamist, tähistamist ja nendele viitamist. Selles jaos ei ole tehtud olulisi muudatusi võrreldes kehtiva seadusega, suuremas osas on selle perioodi toetused nüüdseks rakendatud ning muudatused seisnevad valdavalt toetuste rakendamise veelgi ladusamaks muutmises, samuti ÜPP nn tervisekontrolli raames tehtud muudatuste rakendamises.

Seaduse peatükkides 7 - 9 suuremaid muudatusi ei ole toimunud. Peatükkides sätestatakse riiklike abinõude rakendamine ohtlike taimekahjustajate või loomataudide avastamise korral, mille rakendamise kulud hüvitatakse osaliselt Euroopa Komisjoni eelarvest. Käsitletakse teavitamis- ja müügiedendamismeetmete ning muude erimeetmete rakendamiseks vajaliku konkursi läbiviimist, pädeva asutuse määramist. Sätestatakse, et need tooted, mis on hõlmatud ühise põllumajanduspoliitika turukorraldusmeetmetega, peavad vastama ELi määrustes kehtestatud koostis- või kvaliteedinõuetele (ehk miinimumnõuetele). Teatud juhtudel on liikmesriigil õigus neid nõudeid täpsustada, kehtestades lisatingimusi või -klasse.
 
Seaduse 10. peatükis käsitletakse koordineeriva keskuse ja nõuandekeskuse tegevust. Euroopa Nõukogu korraldusel on kõigil liikmesriikidel kohustus kasutada põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemi, mis peab hõlmama nõuande pakkumise vähemalt nõuetele vastavuse nõuete osas. Eelnõu lubab anda nõuandesüsteemi korraldamise ülesande mittetulundusühingu või riigi asutatud sihtasutusele, kelle põhikirjaliseks tegevuseks on Eesti maapiirkonna arengu toetamine ning põllu- ja maamajanduse nõuandesüsteemi arendamine

Seaduse 11. peatükis (tootjarühm) sätestatakse tootjarühma mõiste, nõuded tunnustatud tootjarühmale ning tootjarühma tunnustamine ja tunnustamata jätmine. Tootjarühmade tunnustamine on nõutav EL maaelu arengu määruse 1698/2005 kohaselt - ainult tunnustatud tootjarühmale on võimalik anda maaelu arengu toetust tootjarühma loomiseks ja arendamiseks, samuti on tootjarühma tunnustamine nõutav toidukvaliteedikava raames toodetud toote teavitamis- ja edendamistegevuseks antava maaelu arengu toetuse saamiseks.

Seaduse 12. peatükis (toidukvaliteedikava) sätestatakse toidukvaliteedikava mõiste, nõuded tunnustatud toidukvaliteedikavale ja tunnustamise andmise kord.
Toidukvaliteedikava käesoleva seaduse mõistes on kas ühenduse toidukvaliteedikava (sh nt mahepõllumajandus) või käesoleva seaduse alusel ja korras tunnustatud toidukvaliteedikava. Toidukvaliteedikava raames toodetavaks tooteks on eelnõu kohaselt eriliste omadustega jaekaubanduses realiseeritav toode. Toidukvaliteedikava saab rakendada vaid tunnustatud tootjarühm, kuid see on avatud osalemiseks ka muudele huvitatud isikutele. Toidukvaliteedikava tunnustamiseks esitab tootjarühm VTAle taotluse, VTA teostab ka järelevalvet toidukvaliteedikavade üle.
Toidukvaliteedikavade tunnustamine on nõutav EL maaelu arengu määruse 1698/2005 kohaselt - ainult tunnustatud kvaliteedikavale on võimalik anda maaelu arengu toetust põllumajandustootjate osalemiseks toidukvaliteedikavas ning toidukvaliteedikava raames toodetud toote teavitamis- ja edendamistegevuseks. Lisaks annab toidukvaliteedikava tunnustamine tarbijale täiendava kindlustunde, et kvaliteedikava märki kandev toode vastab kvaliteedikava nõuetele ja on riikliku järelevalve all.

Seaduse 13. peatükis (tagatised) käsitletakse teatavate toetusabinõude puhul kohustuse täitmise tagamiseks antavaid tagatisi.

Seaduse peatükkides 14 ja 15 käsitletakse põllumajandusarvestuse korraldamist, põllumajandustoetuste ja põllumassiivide registrit (edaspidi register). Põllumajandusarvestus tehakse esindusliku valimi alusel valitud ettevõtetest andmete kogumise ning Põllumajandusministeeriumi ja Statistikaameti ühistöös sektori kogutulemusi koondava põllumajanduse majandusliku arvestuse koostamise teel. Register on asutatud PRIA poolt rakendatavate ühise põllumajanduspoliitika abinõude andmete kogumiseks. Registri eesmärgiks koguda, töödelda ja säilitada andmeid maaelu ja põllumajandusturu korraldamise riiklike abinõude ning kalandusturu korraldamise abinõude rakendamisel antavate toetuste kohta.

Seaduse 16. peatükis (riiklik järelevalve) on tehtud muudatused paragrahvide ülesehituses, et tuua selgemini välja järelevalve teostamise eesmärgid ning asutused. Järelevalvet teostavad PRIA, VTA, TTI, Keskkonnainspektsioon, Tarbijakaitseamet, Maksu- ja Tolliamet, Keskkonnaamet, piirkondlikud maaparandusbürood, Maaparanduse Ehitusjärelevalve- ja Ekspertiisibüroo, Põllumajandusuuringute Keskus. Lisandunud on täpne kirjeldus, millisel juhul kasutatakse toetuse tagasinõudmisel tasaarveldamist ja sundtäitmist ning tagasimakse ajatamist. (Alates 01.01.2010 on TTI asemel PMA)

Seaduse 17. peatükis (vastutus) sätestatakse karistused erinevate väärtegude eest.

Seaduse 18. peatükis (rakendussätted) sätestatakse seni kehtinud seaduse alusel antud rakendusaktide kehtivus ning seaduse jõustumine.