Sa oled siin

Dioksiinid ja dioksiinilaadsed PCB‑d (polüklooritud bifenüülid) toidus

Keskkonnast tulenevate saasteainete kontroll on muutunud Euroopas üheks tähtsamaks teemaks toidu ohutuse tagamisel. Suurt tähelepanu pööratakse sealjuures dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB‑de (polüklooritud bifenüülid) sisaldusele toidus ning söödas.

Dioksiinid on grupp keskkonnas globaalselt levivaid ja püsivaid orgaanilisi ühendeid (75 polüklooritud dibenso‑p‑dioksiini analoogi ja 135 polüklooritud dibensofuraani analoogi). Neid on leitud mullast, taimedest, kaladest, loomsetest kudedest, piimast ning inimese maksast, neerudest, rasvkoest ja rinnapiimast.

Dioksiinid moodustuvad peaaegu kõigi tööstuslike protsesside tulemusena, milles osalevad kloori sisaldavad ained, näiteks kloori sisaldavate jäätmete põletamisel, paberitööstuses kloorvalgendamist kasutades, PVC (polüvinüülkloriid) plastmasside tootmisel või keemiatööstuse tegevuse käigus.

Dioksiinide sadestumine õhust toidu ja söödataimedele tähendab paratamatult nende jõudmist nii loomade kui ka inimesteni.

Uuringud on näidanud, et dioksiinide kõrge sisaldus võib olla kahjulik tervisele, põhjustades maksa, kesknärvisüsteemi ja immuunsüsteemi kahjustusi ning mõndadel juhtudel ka vähki. Sarnase toksilise mõjuga on ka dioksiinilaadsed PCB‑d (209 analoogist koosnev rühm).

Kuigi PCB-de tootmine ja kasutamine on tänapäeval niisama hästi kui lõpetatud, leidub neid siiski veel keskkonnas ja sellest tulenevalt ka toiduahelas.

 

Dioksiin kalades ja uuringud Eestis

Läänemeri on enim uuritud veekogu maailmas, mida iseloomustab mitmete saasteainete kõrge tase. Siinjuures võib oluline faktor olla mineviku tööstuslik tegevus, sest andmed näitavad dioksiinide sisaldust Läänemere kalades rohkem kui viimase kolme aastakümne vältel.

Küllaltki saastunud Läänemere kalad sisaldavad mitu korda rohkem PCB‑d kui näiteks Põhja-Atlandi kalad. Samas täheldatakse Läänemere piirkonna kalade püsivate orgaaniliste saasteainete sisalduse suurt varieeruvust, mis võib näiteks räime puhul olla seletatav liigi, käitumise ja toitumispiirkonnaga. Soome, Rootsi ja Eesti uuringud on näidanud, et ennekõike on probleem seotud lõhe ja räimega. Lõhe puhul on probleem eriti terav, kuna uuringute kohaselt on dioksiinisisaldus lõhes keskmiselt 3‑4 korda suurem piirnormist.

Dioksiinide seirest saame rääkida alates 2002. aastast. Eesmärgiks on olnud nii dioksiinide kui ka dioksiinilaadsete PCB‑de sisalduse määramine kalades, eelkõige Läänemere kalades. Põllumajandusministeeriumi (kuni aastani 2006) ja Veterinaar‑ ja Toiduameti tellimisel on kõnealust seiret teinud OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus koostöös Mereinstituudiga. Proovide analüüsimisel on kasutatud välisriigi akrediteeritud laboratooriumi teenuseid, sest Eestis puudub tehniline võimalus ja volitatud laboratoorium selliste analüüside läbiviimiseks.

Senised analüüsitulemused näitavad, et uuritud Läänemere kaladest räime ja kilu dioksiinide sisaldused jäävad alla 3,5 pg WHO-TEQ05/g, mis on ka Euroopa Liidu dioksiinide piirnormiks kalades.

Uuringute põhjal võib väita, et dioksiinisisaldused sõltuvad väga paljuski kala vanusest ja suurusest. Räime puhul võib teha järelduse, et probleemsed on eeskätt suuremad räimed, pikkusega alates 22 cm. Meie vetes esineva räime suhteliselt madalam dioksiinisisaldus on ilmselt seletatav asjaoluga, et räim on väiksem ja väherasvasem kui liigikaaslased Soome ja Rootsi vetes.

Ehkki Eesti uuringud näitavad, et analüüsitud kalade dioksiinisisaldused jäävad piirnormide piiridesse, ei saa siiski väita, et meil dioksiiniga probleemi ei ole. Meie uuringud hõlmavad umbes 100 kalaproovi analüüsi, mis on vähe lõplike järelduste tegemiseks.

 

Toitumissoovitused

Keskmisest kõrgema riskiastmega dioksiinide toksilise toime suhtes on üldjuhul lapsed ja noorukid kuni 18. eluaastani; eriti aga vastsündinud, vanurid, rasedad ning need, kellel on allergilised haigused, verehaigused, kopsutuberkuloosi aktiivsed vormid, kesknärvisüsteemi haigused, mao- ja kaksteistsõrmiksoole haavandid.

Erilist tähelepanu oma dieedile peaksid pöörama Läänemerest pärineva räime ja lõhe tarbijad, iseäranis naised, eesmärgiga vältida dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB‑de ladestumist kehas, mis võib olla kahjulik lootele raseduse ajal.

Tervise Arengu Instituudi 2006. aastal koostatud Eesti toitumis‑ ja toidusoovituste kohaselt on normaalse energiatarbimise juures hea süüa kala vähemalt kolm korda nädalas 2–4 portsjonit päevas. Üheks portsjoniks loetakse kas 50 g rasvast kala, 75 g väherasvast kala, 30 g kalatooteid, 30 g kalaburgerit või kalapulka või 40 g vürtsikilu.

Kala söömisel tuleks aluseks võtta kala ja kalakonservide maksimaalne tarbimine, mille korral ei ületata dioksiinide ja dioksiinilaadsete PCB‑de summaarset nädalast piirnormi (TWI). TWI ehk lubatav nädalane tarbitav kalakogus on 14 pg Maailma Terviseorganisatsiooni toksilisuse ekvivalenti (WHO‑TEQ) kehamassi kilogrammi kohta.

Kala söömisel tuleks lähtuda järgmistest soovitustest.

  • Süüa väherasvaseid kalu, näiteks ahvenat, koha ja haugi ning keskmise rasvasusega kaladest lesta kuni 12 portsjonit ehk 900 g nädalas.
  • Süüa kalakonserve nädalas kuni 12 portsjonit – sprotte 360 g ja vürtsikilu 480 g nädalas.
  • Rasvaste kalade puhul (v.a Läänemerest püütud lõhe ja jõesilm) tuleb arvestada, et vähim söödud kogus üht kalaliiki ei ületaks kolme korda nädalas ja 2 portsjonit päevas ehk 300 g üht liiki kala nädalas. Siia gruppi kuuluvad väga rasvastest kaladest angerjas, meriforell ning rasvastest kaladest kilu ja keskmise rasvasusega kaladest räim.
  • Süüa Läänemerest püütud lõhet ja jõesilmu üksnes paaril korral kuus, kokku kuni 500 g.

Dioksiini ja dioksiinilaadsete PCB-de riski hajutamiseks soovitatakse tarbida rohkem väherasvast ja keskmise rasvasusega kala. Eelistada tuleks nooremaid ja väiksemaid räimi ning vältida üle 22 cm pikkuste räimede tarbimist või süüa neid ainult paar korda kuus. Läänemerest püütud lõhe ja teised suuremad kalad tuleks fileerida ja kalanahad eraldada.

NB! Suures koguses räime söömisel (üle 500 g nädalas) on oht saada dioksiine ja dioksiinilaadseid PCB‑sid lubatust enam.

Teadaolevalt on kala hea oomega‑3 rasvhapete allikas ja iseäranis rasvase kala tarbimine on kasulik südameveresoonkonnale. Kala tarbimisest ei tohi kindlasti loobuda, kuid soovitatav on hajutada terviseriske ja süüa erineva rasvasisaldusega kalu.

Põhjalikum teave kalast, dioksiinidest ja dioksiiniohust on avaldatud Põllumajandusministeeriumi tellimusel valminud töös "Eksperthinnang rannakalurite kokkupuutele dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülidega (DOC)".

Aruanded Eestis tehtud dioksiiniseirete kohta on üleval Põllumajandusministeeriumi arhiveeritud kodulehel (aastad 2002-2008) ning Veterinaar- ja Toiduameti kodulehel (alates aastast 2007).

 

Õigusaktid

 

 
tagasi teemalehele
Viimati uuendatud: 25. jaanuar 2018