Sa oled siin

EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP)

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) alus põhineb kuue Euroopa Majandusühenduse asutajariigi keeldumisel aktsepteerida vabakaubandussüsteemi, mis oleks kaasa toonud nende riikide põllumajandusettevõtjate sissetulekutoetuste vähenemise. Seepärast otsustas Euroopa Majandusühendus 1955. aastal integreerida põllumajanduse ühisturu süsteemi.

Põllumajandussektori toetamiseks loodi kombinatsioon erireeglitest ja üldistest ühisturu printsiipidest, mis on rakendunud ka kõikidele teistele hiljem Euroopa Liiduga liitunud riikidele.

Ühine põllumajanduspoliitika on üks kesksemaid Euroopa Liidu poliitikaid. Erinevalt muudest sektoritest, mille kulud kaetakse liikmesriikide riiklikest eelarvetest (näiteks haridus, tervishoid, kaitsepoliitika, transport ja sotsiaalkindlustus), langetatakse põllumajanduspoliitika kulutuste puhul otsused ühenduse tasandil ning selleks eraldatakse vajalik eelarve.

Ühise põllumajanduspoliitika algfaasis põllumajandustoetustele omistatud kõrge poliitilise tähtsuse tõttu on ühise põllumajanduspoliitika maksumus olnud alati küllaltki märkimisväärne. Praegu hõlmavad ühise põllumajanduspoliitika kulutused ligikaudu 43% Euroopa Liidu ühisest eelarvest (ligikaudu 53 miljardit € aastas), kuid vähem kui 0.5% EL-i SKT-st. Siiski on ühise põllumajanduspoliitika kulusid järjest enam piiratud (turutoetuste ja eksporditoetuste vähendamine) ning hakatud otsima ühisesse põllumajanduspoliitikasse suunatud ressursside kasutamisele rohkem põhjendatud ja eesmärgipärasemaid lahendusi (maaelu arengu toetamine, kliimamuutustega võitlemine, bioloogilise mitmekesisuse ja loodusressursside säilitamine ning keskkonnasäästlikumaks muutmine).

Aastate jooksul on ühise põllumajanduspoliitika üldised eesmärgid jäänud muutumatuteks, kuid mitmete reformide käigus on põllumajanduspoliitikat muudetud oluliselt kaasaegsemaks – tootlikkuse ja konkurentsivõime mõõtmele on lisandunud ka jätkusuutlikkus. Siiski sisaldavad veel tänases ühises põllumajanduspoliitikas kasutatavad meetmed ajalooliste otsuste loogikat, milleks on põllumajandusettevõtjatele otsetoetuste maksmine ajalooliste tootmismahtude alusel.

 

 

Viimati uuendatud: 29. mai 2014