Loomataudid

Loomataudiks loetakse bioloogilise haigusetekitaja tekitatud haigust loomal, mis võib kas otsese kontakti või vahendajate abil kanduda ühelt loomalt teisele, loomalt inimesele või inimeselt loomale. Samuti loetakse loomataudiks selline loomade massiline haigestumine, mida põhjustaval teguril puudub omadus üle kanduda.

Edasi lugedes saate teavet taudide ennetamisest ja tõrjest ning erinevat tüüpi ohtlikest loomataudidest. Lisaks on lehel kirjeldatud käitumist eriti ohtliku loomataudi avastamise korral ning loomatauditõrjega tekkinud kahju hüvitamist.

 

Taudide ennetamine ja tõrje

Loomataudide ennetamise meetmed kasutatakse selleks, et hoida haigust eemal loomapopulatsioonidest, karjadest ja loomarühmadest, kus seda veel ei esine, või selleks, et piirata haiguse levikut karja piires.

Loomataudi leviku ennetamine tugineb suuresti bioloogilise ohutuse meetmete rakendamisele. Bioohutusmeetmed on näiteks põllumajandusettevõttesse toodud uute loomade eraldamine, haigete loomade eraldamine, inimeste liikumise ning loomade ja varustuse veo reguleerimine, loomasööda korrektne kasutamine, rajatiste korrashoid ja desinfitseerimine jne.

Loomapidaja on kohustatud bioohutusmeetmeid loomataudi leviku tõkestamiseks pidevalt rakendama. Vajalikke bioohutusmeetmeid rakendatakse ka selleks, et ennetada haiguste sissetoomist Eestisse.

Loomataudide tõrjeks rakendatavate meetmete eesmärk on ära hoida ja likvideerida loomade nakkushaigusi ning kaitsta inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.

Loomataudide tõrjet reguleerib loomatauditõrje seadus, mis sätestab loomatauditõrje meetmed ja reguleerib nende rakendamist, samuti loomataudist põhjustatud kahjude hüvitamist. Eri loomataudide täpsemad ennetamis- ja tõrjemeetmed on toodud riiklikes loomatauditõrje eeskirjades. Loomatauditõrje eeskirjad kehtestab maaeluminister.

Tegevusjuhendid tõrjeks koostab ja kinnitab Veterinaar- ja Toiduamet (VTA).

Loomataudidest lähemalt

Eriti ohtlikud loomataudid

Eriti ohtlik on loomataud, mis:

  • võib kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustades ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust;
  • võib levida väga kiiresti ja laialdaselt, haarates tihti mitut riiki ja põhjustades suure majandusliku kahju;
  • võib kujutada tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.
Loomataudidest on eriti ohtlikud näiteks sigade Aafrika katk (tuntud ka kui seakatk), suu- ja sõrataud, Newcastle'i haigus jt. Eriti ohtlike loomataudide nimekiri on toodud teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu määruses.
Eriti ohtlikud loomataudid tekitavad puhkemisel ulatuslikku majanduslikku kahju, kuna tõrjega kaasnevad loomade hukkamine ja kaubanduspiirangud.
Veterinaar-ja Toiduamet kehtestab sellise taudi leviku piirkonnas karantiini ehk loomade, loomsete saaduste, sööda, seadmete ja inventari piirkonnast väljaviimise keelu ning piirab inimeste liikumist kitsendustega piirkonnas. Kitsendused loomade ja loomsete saadustega kauplemisel kestavad veel pikka aega pärast taudikolde likvideerimist.
Eestis on eriti ohtlikest loomataudidest diagnoositud suu- ja sõrataudi (1982. a), Newcastle'i haigust (viimane puhang 2007. a) ja sigade Aafrika katku (alates 2014. aastast).

Rahvusvaheline ohtlike loomataudide loetelu

Maailma Loomatervishoiuorganisatsioon ehk Rahvusvahelise Episootiate Büroo (Office International des Epizooties, OIE) on koostanud loetelu loomataudidest, mis kujutavad suuremat ohtu looma ja inimese tervisele ning mõjutavad kauplemist seoses haigustekitajate levimisega loomade ja loomatoodete veol.
Loetelu on avalikustatud OIE koduleheküljel. Loetelus toodud loomataudi puhangust peavad riiklikud veterinaarteenistused teavitama OIE-d.

Lisainfo

Kontakt ministeeriumis

Muud teatamiskohustuslikud loomataudid

Kui tegu on loomataudiga, mis ei levi nii kiiresti ja kontrollimatult kui eriti ohtlikud loomataudid, siis üldjuhul karantiini ei rakendata.
Sellisteks taudideks on näiteks Eestis vanasti rolli mänginud ja praegugi harva välja löövaid loomataude nagu siberi katk, marutaud, veiste tuberkuloos, veiste brutselloos ja veiste leukoos. Samuti kuuluvad siia zoonoosid ehk haigused, mis kanduvad loomalt inimestele loomse toidu kaudu.
Loomataudid, mille kahtlusest tuleb Eestis teavitada piirkonda teenindavat veterinaararsti või järelevalveametniku, on loetletud määruses "Teatamiskohustuslike ja registreerimiskohustuslike loomataudide loetelu kinnitamine".
Sellise loomataudi puhangu korral rakendatakse taudi leviku piirkonnas vajalike tõrjemeetmeid, nagu haigete loomade karjast väljaviimine või kogu karja loomade tapmine või hukkamine, piirangud loomade ja loomsete saaduste veole jm. Tõrjemeetmed rakendatakse vastavalt ohule, mida loomataud kujutab looma ja inimese tervisele ja keskkonnale. Üldjuhul rakendatakse loomatauditõrje eeskirjas sätestatud meetmeid.
Kui loomataudi kohta puudub loomatauditõrje eeskiri, otsustab rakendatavate meetmete üle Veterinaar- ja Toiduamet (VTA), tuginedes Euroopa Liidu õigusaktidele ja Maailma Loomatervishoiuorganisatsiooni (OIE) nõuetele.

Registreerimiskohustuslikud loomataudid

Registreerimiskohustuslikud on loomataudid, mis puhkevad üldjuhul karja piires.Suuremat mõju kaubandusele neil ei ole, küll aga võivad nad kõvasti kärpida konkreetse omaniku loomapidamistulusid.
Teavet sellisest loomataudist tuleb edastada VTA kohalikule asutusele aruandluse käigus.

Tõrjeprogrammid ja taudivaba staatus

Loomatauditõrje programme võib rakendada loomataudi levimuse uurimiseks, esineva loomataudi tõrjeks ja loomataudivaba staatuse saamiseks. Loomatauditõrje programme võib kehtestada riik, aga ettevõtja võib neid koostada  ja rakendada ka vabatahtlikult.
Maaeluministeerium (toona veel Põllumajandusministeerium) käivitas aastal 2005 koos Veterinaar- ja Toiduametiga (VTA) programmi marutaudi väljatõrjumiseks Eestist, alustades siis metsloomade suukaudset vaktsineerimist. Tänu programmi rakendamisele esineb marutaudi Eesti metsloomade seas nüüd haruharva.
Ametlikult kindlast taudist vaba staatuse saamiseks esitab VTA taotluse Euroopa Komisjonile kohe, kui on täidetud taudivaba staatuse saamiseks vajalike uurimiste maht.
Ettevõtja või ettevõtjate ühing võib esitada enda poolt rakendatava programmi VTA-le heakskiitmiseks, et saada programmi edukal elluviimisel karjale või piirkonnale taudivaba staatus.

Tänu riiklike tauditõrjeprogrammide raames aastate jooksul tehtud tõhusale tõrjetööle on Eesti mitteametlikult vaba nii veiste brutselloosist, veiste tuberkuloosist kui veiste ensootilisest leukoosist.

Viimast esineb küll veel üksikjuhtudena, kuid riigi üldist haigusevaba staatust see ei ohusta.

Õigusaktid

 

Mida teha eriti ohtliku loomataudi kahtluse või diagnoosimise korral?

Eriti ohtliku loomataudi kahtluse korral tuleb viivitamatult kohale kutsuda kohalik volitatud veterinaararst või veterinaarjärelevalve ametnik.

Ametnik korraldab haiguse kliinilise diagnoosimise, vajalike proovide võtmise, epidemioloogilise uurimise läbiviimise ja loomataudi leviku tõkestamise.

Veterinaararst informeerib loomapidajat taudiga kaasnevatest ohtudest ning annab täpsemad juhised, kuidas kahtlustatava tõve levikut tõkestada. Kui vaja, kehtestab Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) kohaliku asutuse juht diagnoosi täpsustamiseni karjale või piirkonnale kitsendused. Viimastest teatatakse loomapidajale kirjalikult.

Kui uuringute tulemusel diagnoositakse eriti ohtlik loomataud ja diagnoosi kinnitab ametlikult ka VTA, siis:

  • moodustatakse kohalik ja riiklik loomatauditõrje komisjon,
  • taudipunktis kehtestatakse karantiin,
  • taudipunkti ümber määratletakse ohustatud tsoon,
  • ohustatud tsooni ümber määratakse järelevalvetsoon.

Karantiini ning ohustatud ja järelevalvetsooni piiritleb kohalik loomatauditõrje komisjon ning kehtestab VTA ettepanekul maavanem. Kohalik loomatauditõrje komisjon korraldab ja kontrollib tauditõrje meetmete rakendamist.

Riiklik loomatauditõrje komisjon juhib tõrjemeetmete rakendamist mitut maakonda haarava taudipuhangu puhul, arutab taudikahju hüvituste taotlusi ning suunab loomataudi likvideerimiseks eraldatud riiklike ressursside kasutamist ja rahvusvahelist koostööd loomataudi leviku tõkestamiseks.

Karantiinitingimused ning tingimused ohustatud ja järelevalvetsoonis määratakse kindlaks loomataudi tõrje eeskirjas. Kui tuvastatud haiguse osas ei ole tõrje eeskirja kehtestatud, tuleb täita VTA nõudeid.

 

Kuidas hüvitatakse loomatauditõrjega tekkinud kahju?

Eriti ohtlike loomataudide ning mitme muu loomataudi tõrje on seotud kaubanduslike piirangutega ning eeldab loomapidajalt rangete, sageli väga kulukate kitsenduste ja abinõude rakendamist. Nende taudide ennetamisel ja tõrjel võtab riik endale suurema rolli ja vastutuse.

Riigi finantseeritavad meetmed peavad olema proportsionaalsed ning kooskõlas ühtsete Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, mis on reguleeritud Euroopa Komisjoni määrusega (EÜ) nr 1857/2006.

Vabariigi Valitsuse reservist kaetakse loomatauditõrje seaduse § 55 kohaselt eriti ohtlike ja mitmete muude teatamiskohustuslike loomataudide tõrje kulud. Need muud loomataudid on loetletud määruses "Nende mitte eriti ohtlike loomataudide nimekiri, mille puhul loomatauditõrjega seoses tekkinud kahju hüvitatakse".

Loomatauditõrjega seoses hüvitatakse loomapidajale järgmine kahju:

  • ettekirjutuse alusel tapetud, sealhulgas kontrolltapetud, hukatud ning loomataudi tõttu hukkunud looma väärtus;
  • ettekirjutuse alusel hävitatud seadme, sööda, pakkematerjali, piima ja munade väärtus.

Looma väärtus arvutatakse selleks kehtestatud nõuete kohaselt. Aretuslooma puhul arvutab tema väärtuse sõltumatu ekspert. Nõuded on kehtestatud määruses "Nõuded eksperdi arvamusele ja looma, sealhulgas aretuslooma väärtuse arvutamise kord".

Loomapidaja kannab kulud, mis on seotud loomataudide ennetava vaktsineerimisega (juhtudel, mil see on lubatud) ning muude loomataudi ennetamisega seotud meetmete rakendamisega (bioloogilise ohutuse tõstmiseks tehtavad kulutused).

 

Eva Peegel
loomatervise büroo

Telefon: 625 6546
E-post: eva.peegel@agri.ee

 

Viimati uuendatud: 3. september 2015