Lisaained

Lisaained on ained, mida lisatakse toidule selle valmistamise käigus mitmesugustel põhjustel – näiteks säilivusaja pikendamiseks, värvi andmiseks või magustamiseks.

Olenemata lisaaine toiteväärtusest ei kasutata lisaainet iseseisva toiduna ega toidu põhikoostisosana. Küll aga muutub lisaaine ise või selle derivaadid otseselt või kaudselt toidu koostisosaks.

Lisaained jaotatakse põhifunktsiooni alusel rühmadeks – näiteks toiduvärvid, säilitusained, antioksüdandid, magusained, paksendajad. Kuulumine ühte põhirühma ei välista aga lisaaine teisi funktsioone.

 

Lisaainete ohutus

Euroopa Liidus võib toidus kasutada vaid selliseid lisaaineid, mida on kontrollitud ning mis on lubatud koguses ja ettenähtud eesmärgil kasutades tervisele ohutud.

Kasutada lubatud lisaainete ohutust on hinnanud toidu teaduskomitee (SCF, Scientific Committee for Food) ja/või Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Kõik lisaaineid, mida võib kindlal eesmärgil kasutada, on kirjas Euroopa Liidu toidu lisaainete loetelus. Käimas on ka 2020. aastani vältav programm, mille käigus hindab EFSA värskete teadusandmete põhjal uuesti praegu kasutada lubatud lisaainete ohutust ja tarbimist.

Lisaainete ohutuse hindamise aluseks on dokumendid, mille esitab lisaaine tootja või kasutada soovija Euroopa Komisjonile.

Dokumentides peavad olema andmed lisaaine keemilise koostise, valmistamise, analüüsimeetodite ja toidus toimuvate reaktsioonide kohta, samuti lisaaine soovitud kasutusalad ja mürgisuse andmed (nt mõju ainevahetusele, krooniline ja subkrooniline mürgisus, kantserogeensus jne).

Nende andmete põhjal määratakse aktsepteeritav päevadoos (ADI, acceptable daily intake), mille piires võib lisaaine tarbimist pidada ohutuks.

Lisaaine ohutuse vaagimisel hinnatakse ka seda, kui palju tarbija tõenäoliselt seda päevas tarbib.

Selleks arvestatakse lisaaine jaoks taotletavaid piirnorme ning seda sisaldavate toitude suurimaid päevaseid söödavaid koguseid.

EFSA loeb lisaaine kasutuse ohutuks ainult siis, kui kõikide eri toitude kaudu saadav lisaaine kogus päevas jääb alla aktsepteeritava päevadoosi (ADI).

Eelnevalt kasutada lubatud lisaaine kasutusala laiendamisel mõne toidu või toidugrupi võrra hinnatakse samuti lisaaine tarbimist, et näha, kas on n-ö ruumi lisaaine kasutuse laiendamiseks.

 

Märgistamine

Lisaained kuuluvad toidu koostisesse ja need peavad olema kirjas toidu pakendil koostisainete loetelus.

Toidu märgistamisel tuleb esitada lisaaine funktsionaalrühm ja nimetus või E-number (näiteks "toiduvärv kurkumiin" või "toiduvärv E 100"). E-numbrit võib kasutada märgistuse lihtsustamise eesmärgil keerukate keemiliste nimetustega ainete puhul.

Lisaainete müümisel otse tarbijale ning ettevõtete vahelisel kauplemisel tuleb järgida täpsemaid märgistamisnõudeid, mis on kirjas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1333/2008.

Lingi määruse täistekstile kõigis saadaolevates keeltes ning muutmise andmed leiate õigusaktide nimekirjast.

 

Õiguslik alus

Lisaainete toidus kasutamise üldnõudeid ning märgistamise korda reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1333/2008.

Määrust kohaldatakse alates 20. jaanuarist 2010. a. Selle lisades II ja III olevad lisaainete loetelud ja kasutustingimused on vastu võetud eraldi määrustega, mida kohaldatakse alates 1. juunist 2013. a (III lisa osaliselt ka 1. detsembrist 2013. a). Varasemad Vabariigi Valitsuse määrused nr 81 (7. märts 2000) ja nr 192 (10. juuni 1999) on kehtetud.

Määruse lisades on toodud järgmine teave.

  • Lisa II – lisaainete loetelu ja kasutustingimused toidugruppide kaupa. Loetelu on palju kordi muudetud. Muudatused saab kätte EUR-LEx andmebaasist määruse (EÜ) nr 1333/2008 bibliograafilise teabe alt.
  • Lisa III – lisaainete loetelu ja kasutustingimused preparaatide kaupa (lisaainete, toiduensüümide, lõhna- ja maitseainete ning toitainete preparaadid)

Õigusaktid

Lisamaterjalid

 

Annika Leis
toidu üldnõuete büroo

Telefon: 625 6271
E-post: annika.leis@agri.ee

 

Viimati uuendatud: 14. jaanuar 2019