Sa oled siin

Kiideva puhus oma külale elu sisse looduse abil

 

Kolmapäeva hommikupoolikul siblib hulk kuldkollastes helkurvestides mudilasi Kiideva sadamas rõõmsalt ringi. „Me nägime tiigrit ja pandakaru,” jutustavad Haapsalu Pääsupesa lasteaia kasvandikud õhinal.

„Tiigrit?” Tuleb välja, et Kiideva matkarajal võib kohata tõepoolest lausa nõnda eksootilisi elukaid. Tõsi küll, tegemist on kaisuloomadega, kes raja servas ootasid, et lapsed neile laulaks ja luuletusi loeks. Nii kulgeb matk lõbusamalt. „Nii kirjusid külalisi pole meil enne olnudki,” muheleb külaelu eestvedaja ja uuele elule puhuja Tiiu Tomingas laste erksavärvilistele vestidele osutades.

Lähiümbruse koolide ja lasteaedade lapsed ning nende õpetajad on Kiideval sagedased külalised, hobi- ja pärisornitoloogid ning muidu uudistajad samuti. Kes tuleb kevadel-suvel lindude rännet jälgima, kes kaluriküla ja muuseumi uudistama, mööda Puise-Kiideva matkarada kõndima või hoopis merele paadiga sõitma. Vaevalt saavad mudilased lahkuda, kui järgmine seltskond – sedakorda salkkond sakslasi − sadamasse sõidab. Teevad tiiru ranna peal, ronivad peagi valmima hakkavasse linnuvaatlustorni ning võtavad remondivärskes saun-seltsimajas pruukosti. Eestlasest bussijuht, kes sakslasi sõidutab, tavatseb turismigruppe ikka Kiidevale tuua.

„Loodusturismi- ja hariduse kaudu me oma küla arendamegi,” märgib Tiiu Tomingas. „Loodus on meie väärtus. Nüüd on ju ka õues õppimine jälle moodi läinud ning piirkonna koolid teevad meile tihti väljasõite.” On ju näiteks 6. klassi loodusloos õpitavad ranna- ja puisniidud Kiideval omast käest võtta ning lapsed ei pea piirduma kuiva pähetuupimise või niitude fotolt vaatamisega. Ega’s Kiideva ole õppureid ja uudistajaid alati nõnda arvukalt tõmmanud. Veel enne millenniumi oli ta üks üsna tavalisi Läänemaa külasid, ehkki väljanägemiselt üpris haruldane sumbküla, kus majad on tihedalt külg-külje kõrvale ehitatud. „Rand oli võssa kasvanud ja igaüks nokitses oma õue peal,” iseloomustab Tiiu tollast aega.

Külaliikumine ja sellega seotud koolitused aga kogusid Eestimaal üha hoogu ning ka Ridala vald ärgitas oma külade elanikke koonduma ja mõtlema, mida saaks üheskoos ära teha. Jah, Kiideval on meri, kaunis loodus, omanäoline küla, põnev ajalugu, käsitööoskajaid … Esmalt valitigi 1999. aastal külavanem ja aasta hiljem loodi külaselts. Nüüdseks on Kiideval koguni kolm mittetulundusühingut: Kiideva Külaselts, MTÜ Kalaküla Rohelised ning Kiideva Kalameeste Selts, mis kõik kordamööda ja üheskoos külaasju ajavad. 

Avapauk teemapäevaga

„Kui aasta tagasi ütlesin, et on vaja ennast müüma hakata, arvas rahvas, et tahan neid maailma kõige vanema elukutse peale meelitada,” ütles Tiiu Tomingas 2001. aasta maikuus Lääne Elule. Kui 2000. aasta kevadel tundus kiidevalastele enese müümine võõras olevat, siis sama aasta suve lõpus enam mitte. 2000. aasta 19. augustil andis selts külale teemapäevaga „Päev kalurikülas” äratuspaugu.

Esmalt puhuti päikesetõusu aegu iga küla talu hoovil pilli, nii et mõnest majast inimesi lausa öösärgi väel õue asja uudistama tõttas. Hommiku edenedes algas külas argielu, nii nagu see kunagi enne sõda tavapäraselt käis: mehed tulid merelt, puhastati ja suitsutati kala ning kokad keetsid suppi. Küla seltsimajas, vanas piimakombinaadi suvilas, praeguseks Kanada väliseestlasele tagastatud tallu seati üles muuseum Kiidevast kogutud vanavaraga. Õhtul süütati küünlad nende kiidevalaste mälestuseks, kelle elu meri endale on nõudnud. Järgmisel aastal pidas selts koos kõigi külaelanikega külakärajat, kus kõiksugu ettepanekute kõrval pandi kirja ka külaelu arengukava. Niimoodi järgemööda on Kiideva kontole lisandunud uusi ehitisi ja erinevaid üritusi, mis erinevate projektide abil teoks saanud.

Ökokemmergust kõlakojani

Varemalt võssakasvanud sadamast pole enam pajuoksagi järel. Tiiu märgib, et ümbrust sai enamjaolt puhastatud talgute korras, Kiideva ja Puise vahel asuval puisniidul käisid isegi sakslased tööl. Et paadid merele pääseks, puhastati lautrit setetest, eraldi väikeste majakestena avati sadamas kohalikke kalu ja linde tutvustav Loodusetuba ning käsitöö eksponeerimise ja müügi kohana Käsitöökamber. Et õpetajatel oleks hõlpsam loodusõppe tunde läbi viia, ehitati nende tarvis pingid ja lauad. 2005. aasta mais avas Kiideva Maaelu Arengukava rahade abil ehitatud keset küla troonivad uhke rookatusega postimaja ning Keisrikoja ehk ökokemmergu. Samuti sai samaks ajaks osaliselt valmis siltidega varustatud õpperada.

Tänavu on korraga valmis saanud või kohe-kohe saamas mitu objekti: linnuvaatlustorn ja pontoonsild ning külaväljak ühes pooliku lappaja paadi kujulise kõlakojaga. Ikka projekte kirjutades ja nõnda Maaelu Arengukava, Keskkonnainvesteeringute Keskust, Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja Ridala valda toetajateks saades. „Peame end ka ise majandama hakkama,” täheldab Tiiu. Üks võimalus selleks on üürida üritusteks välja vastremonditud seltsimaja koos saunaga.

Kuni su küla veel elab

Kiideva on ehe näide sellest, kuidas külaelu käima minnes sinna noori peresid elama tuleb. Viimaste aastate jooksul on valmimisel/valminud viis uut maja, kohe-kohe läheb lahti veel kahe ehitus. Üks noor mees plaanib peagi oma perega Kiidevale kolida, teine on lubanud päriseks jääda siis, kui pensionile jääb. Ülejäänud, kes suviti Kiideval elavad, ei luba keegi end suvitajaks nimetada. „Nad on suveelanikud,” muheleb Tiiu õnnelikult, sest need suveelanikud võtavad külaasjadest osa nagu päris-elanikud.

Sadamas korda saadetud ehitus- ja korrastustööd on ärgitanud taluomanikkegi oma aedu korrastama, ka neid, kes oma õue väljanägemisest seni suuremat ei hoolinud. Kuidas sa hoiad majapidamise laokil, kui rahvas aina mööda kõnnib, sumbkülas ju iga hoov kui peopeal.

Koos sadama lähistel elava Inge Pahverkiga püüab Tiiu kõiki Kiideva uudistajaid ka loendada. Ikka nii, et Tiiu loendab gruppe ja Inge omal käel uitajaid. Kuna Ingel on jalad haiged, istub ta sageli maja ees väljas või toas akna all ning vaatab mere poole. Sel aastal tõotab üksikute uudistajate ehk nende arv, kes omal käel, mitte turismigrupiga, külasse satuvad, ulatuda umbes 3000-ni. Palju rahvast on tore, aga teisest küljest on tulnud ka tagasilööke. Vargad käisid ja tegid hiljuti tühjaks ühe suvekodu ning nüüd liitus küla Naabrivalve süsteemiga. Külla toova ainsa tee peale Posti kurvi juurde tuleb peagi ka videovalve, mis tähendab, et kõik, kes Kiidevale ja sealt tagasi liiguvad, salvestatakse videolindile. Loodetavasti pole siis kurikaeltel enam tahtmist vargile tulla. Kiideva küla läheb varastele lukku!

Talvepoole jääb Kiideva vaikseks. Külarahvas ise sisustab oma aega seltsimajas rahvakalendriga seotud tähtpäevi pidades, näputööd tehes ja kevadet oodates. Koos kevadel lõunast tagasi lendavate lindudega pöörduvad ka inimesed jälle Kiidevale. Ornitolooge ootavad siis juba täiesti valmis linnuvaatlustorn ja vaatlusseadmedki.

Kalaküla Kiideva

  • Kiideva on üks Läänemaa vähestest tõelistest kaluriküladest, kus väikesed kalurimajad üksteisele ligistikku asetsevad.
  • Kalurikülana teatakse Kiidevat juba 16−17. sajandist peale. 1726. aasta adramaarevisjoni andmetel loetleti Kiideva rannas 28 kalapüügiga tegelevat rannatalupoega, kellel polnud aga vähimatki osa adramaad.
  • 20. sajandi alguses sai Kiidevast Läänemaa tähtsaim kalapüügikeskus. Näiteks 1932. aastal püüdsid Kiideva kalurid 448 tonni kala ehk 27% Läänemaal püütust, võrdluseks teisel kohal oleva Haapsalu 152 tonniga.
  • 1944. aastal põgenes Kiideva rannast suur hulk inimesi nõukogude okupatsiooni eest.
  • Ka nõukogude aegu elatuti Kiideval kalapüügist; nüüdsel ajal enam eriti mitte, sest kala on lahes väheseks jäänud.
  • Kahes osas asuv Kiideva koosneb 64 talust. 20 talus elab 44 inimest aastaringi, ülejäänud on suveelanikud.
  • 2009. aasta 7. augustil omistati Kiidevale Aasta küla 2009 tiitel.
 

Kristiina Viiron

Viimati uuendatud: 15. september 2014