Sa oled siin

Luhtre turismitalu kodumuuseum pajatab kunagise pererahva loo

Jalgadega tallatav treipink, sepikoda, tindikirjas koolivihikud, peenes tikandis naise- ja beebiriided – see on endiste põlvede pärand Märjamaa külje all asuva Luhtre turismitalu praegusele pererahvale.

Oma lugu jutustavad Juhan Luhterilt ja tema tütrelt Annilt jäetud esemed nüüd turismitallu rajatud kodumuuseumis. Ühtpidi on nii turismitalu kui ka muuseumi rajamine kui austusavaldus talu endistele omanikele, teistpidi andis heas seisukorras vanavara tänuväärt võimalusi turismitalu ülesehituseks, sisekujunduseks, endisaegse hõngu ja ilme loomiseks ning oma kodumuuseumis eksponeerimiseks.

Ütlusega „igaühe jaoks on kuskil keegi” iseloomustab praegune pererahvas tabavalt nii iseenda kohtumise kui ka talu endale saamise lugu. Pealinlane Marje ja Luhtre talu naabruses elav Kaido Schmidt kohtusid kuus aastat tagasi, aga veel enne seda, 1999. aastal, suri üksi elanud ja lasteta jäänud Anni ja pärandas abivalmis naabrimehele Kaidole kõik oma maise vara. Teisisõnu tähendas see väärikaid, ülemöödunud sajandist pärit, ent ajahambast puretud rehielamut, heinaküüni ja sepikoda. Samuti hulganisti kõiksugu majakraami, alustades mitmesugustest tööriistadest, lõpetades Anni noorpõlve koolivihikutega.

Muuseumijagu vanavara

Just selle tõttu, et talus olid alles kõik endisaegsed asjad, otsustas pererahvas vanasse 1888. aastal ehitatud küüni rajada oma kodumuuseumi, kus on eksponeeritud eranditult vaid sellest talust pärit esemed. „See muuseum räägib selle pere lugu,” kõneleb Marje.

Pererahva jaoks – ja eelkõige Marje jaoks, kes ju vanaperenaist Annit ei tundnudki – sai muuseumi rajamisest tõsine avastusretk. Kõnelevad ju nüüd pererahvast jäänud esemed aimamisi elust, mida selles talus kunagi elati. Vanaperemehe, Anni isa Juhan Luhteri töökatest kätest räägivad talu tööriistad: sepapaja kraam, aga ka näiteks jalgadega tallatav treipink ja põllumajanduslik käsimürgiprits. Enamiku kodus vajaminevaid esemeid valmistas vana Juhan ise: olgu selleks siis pastlad ja saapad või hoopis väike koolitahvel. Isegi krihvel, millega lapsed koolitunnis kriuksuva heli saatel ülesandeid lahendasid, on alles. Oma tütart Annit (teised lapsed surid noorelt) kasvatasid tema vanemad tragiks perenaiseks, kes käis Orgita kodumajanduskoolis ja kellelt on säilinud suur hulk koolivihikud tolleaegse õpetusega.

Kodumajanduskoolis Anni üleskirjutatud toiduretseptide järgi on Marje sageli külalistele süüa valmistanud. „Olen küpsetanud näiteks kringleid, mis praeguses mõistes maitsevad pigem nagu küpsised ja mille tainas kasutatakse näiteks keedetud munakollast,” kirjeldab Marje.

Iga ese kõneleb oma loo

„Mis need võiks olla?” tõstab perenaine üles heledast puuvillasest kangast, pika sääre ja lahtise tagaosaga tikitud kaunistustega aluspüksid. Märksa erinevamad tänapäevastest pitsstringidest, ent iga nõelapiste on tehtud ülima hoolikusega. Noore talutütre garderoobist ei puudunud isegi heegeldatud rinnahoidja, tollal lihtrahva seas suhteliselt tavatu riietusese. Anni unistustest annavad aimu tema õmmeldud beebiriided, elu läks aga nii, et last talle ei sündinudki.

Endine pererahvas on hoolega talletanud talu asjaajamisi puudutavat dokumentatsiooni, aeg-ajalt libiseb praegugi mõni paber piibli vahelt välja. Tollal Kruusiaugu nime kandnud talu on Juhan Luhter mõisalt rendile saanud 1897. aastal. Siis sõlmis Mõisamaa mõisnik Paul Schmelling Juhan Luhteriga talu peale rendilepingu. Põhilise sissetuleku andis talule sepatöö, dokumendid osutavad, et äripartnereid oli Juhanil välismaalgi. 1918. aasta sõjaaegu meenutab Raplas elava äripartneri kiri, kes palub Juhanil tuua Raplasse võid, sest seal on sellise kraamiga juba kitsas käes. Nii jutustab iga leitud paber või dokument oma loo senisest pererahvast, ka maksuameti 1924. aastal tehtud kopsakas trahv talu tulude varjamise eest.

„Nägin kohas kohe potentsiaali,” kõneleb perenaine Marje, miks nad Kaidoga talukohast tavalise maakodu asemel hoopis turismitalu ehitasid. Naine innustus talus nähtust, eriliselt veel auväärses eas ja koguses vanavarast niivõrd, et plaan pärandusena saadud talu turismitaluks ringi ehitada sai peagi reaalsuseks. „Olen hull mineja,” vastab perenaine küsimusele, kas ta oma plaanides kahtlema ei kippunud. Ei peeta ju Raplamaad eriti – võrreldes näiteks Lõuna-Eestiga – just turistide lemmikuimaks sihtkohaks. Ka peremees Kaido püüdis esmalt naise indu taltsutada – et kas külalisi ikka üldse tuleb… Aga külalised tulid ja nüüd ei kahtle Kaido muidugi enam ammugi.

Esimesed ehitus- ja taastamistööd tegi pererahvas oma raha ja pangalaenu eest, selleks müüs Marje nii oma pealinna kodu kui ka Kaberneeme suvila ja Kaido lisaks veel metsa ning 2005. aasta hilissügisel tervitas talu oma esimesi külalisi. Avamispidu peeti 26. novembril, järgmisena peetigi detsembris juba firmade jõulupidusid ja nii ta läks.

Kõik vana au sees

Talu taastades, ehitades ja sisustades hoiab pererahvas kindlat suunda: kõik vana on au sees ning leiab kasutust. Muidugi ei ole olnud võimalik kõike sada protsenti taastada, sest aeg lihtsalt teeb asjadega oma töö. Mida on aga uuesti kasutusele võtta saanud, need esemed elavad Luhtres oma uut elu kordatehtuna edasi. „Igal aastal on valminud midagi uut,” märgib Marje, et siiani on talu küll olnud nagu Tallinna linn, mis valmissaamisest märke ei ilmuta. Möödunud suvel valminud tenniseväljaku ehituseks ja talumuuseumi rajamiseks on pere lisaks pangalaenule toetust küsinud maaelu arengukavast.
Muuseumi ja tenniseväljaku rajamiseks taotles Luhtre turismitalu maaelu arengukavast 938 756 krooni toetust, paraku ei osanud ehitusfirma, kellelt pererahvas tööd tellis, nõuetekohaselt dokumente vormistada ning seetõttu eraldati toetuseks 414 751 krooni. “Ehitaja jättis dokumendid vormistamata ja ma ei teadnud seda,” tõdeb Marje. Näiteks jättis ehitaja täitmata kaetud tööde akti, mida ei ole ka kuidagi võimalik tagantjärgi vormistada.

Eesseisvate ehitustööde tarvis otsib pererahvas praegu uut ehitajat. Järgmisi ehitisi – seminarisaali ja saunamaja – planeerivad nad samuti maaelu arengukava toetusel ehitada. „Tähtis on mitte jääda ühele kohale toppama,” tõdeb Marje põhjendusena, miks nad üha ja üha edasi ehitavad. Tänavune suvi on olnud vaiksem kui eelmine, kui Luhtrel peeti 16 pulma, ent sel aastal on tallu sattunud rohkem välismaalasi kui ei kunagi varem. Väga palju käis lätlasi. Paljud külalised on tulnud esialgse plaaniga jääda üheks ööks, ent on hommikul teatanud, et muutsid plaane ning jäävad veel paika. Oma unistuses näeb Marje Luhtrele tulemas turismigruppe, kellele siis Märjamaa rahvatantsurühm Hopsani esineks, tema pakuks mõnusat maatoitu, teeks ringkäigu muuseumis, kütaks sauna ja pakuks öömaja. Eks osaliselt ju ongi nii ka läinud, et grupid tulevad just Luhtrega tutvuma ja sealt toekat kehakinnitust saama, kuid kogu aeg on vaja mõelda, kuidas edasi. 3. oktoobril alustab Marje leivaküpsetamisprogrammiga, et õpetada kõiki huvilisi ise kodust leiba valmistama. Sügis ju tulekul ning vaja on leida tegevusi, mis vaiksel ajal inimesi Luhtrele tooks.

 

Kristiina Viiron

Viimati uuendatud: 15. september 2014