Rahvusvaheline koostöö

Liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides ja koostööprogrammides võimaldab Eestil rääkida kaasa erialastes tegevustes, mõjutada rahvusvaheliste poliitikate kujundamist, olla kursis uusimate teadusarengutega ning osaleda teadus- ja arenguabi projektides. Lisaks on koostöö eri masti üleilmsete erialaorganisatsioonide, komiteede, asutuste ja ühendustega suurepärane viis tõsta Eesti nähtavust ja rahvusvahelist mainet.

Maaeluministeerium saab oma valdkonna rahvusvaheliste organisatsioonide töös osaledes aidata kaasa nende toimimise parandamisele, mis tähendab lisaks nende rahalisele toetamisele ka võimalust anda oma panus nende sisulise töö tõhusamaks ja tulemuslikumaks muutmiseks.

2015. aasta seisuga on Maaeluministeerium koos valitsemisala riigiasutustega kokku 22 rahvusvahelise organisatsiooni ja koostööprogrammi liige. Need on valdkondlikud organisatsioonid, mis tegelevad muu hulgas erialaste standardite, reeglite, sertifikaatide, meetodite ja heade tavade väljatöötamisega, teabe ja andmete kogumise ja analüüsimisega ning poliitikate kujundamisega.

 

FAO – Food and Agriculture Organization of the United Nations

ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon

Organisatsioon on loodud 1945. aastal ning selle liikmeks on praegu 194 liikmesriiki, üks liikmesorganisatsioon (Euroopa Liit) ning kaks assotsieerunud liiget (Fääri saared ja Tokelau). Eesti võeti FAO liikmeks 11. novembril 1991. aastal ning Eestit esindab ja koostööd korraldab Maaeluministeerium. FAO liikmesriigina on Eesti automaatselt ka maailma toiduprogrammi (WFP – World Food Programme) liige.

FAO-d on võrreldud kogu maailma põllumajandusministeeriumiga, millel on küll hoobasid poliitikate otseseks mõjutamiseks vähe, kuid mis pakub liikmesriikidele neutraalse foorumi kesksete teemade üle arutlemiseks ning paremate praktikate tutvustamiseks.

FAO peamised eesmärgid:

  • kaotada maailmast näljahäda, alatoitumine ja toiduga kindlustamatus
  • vähendada vaesust ning toetada majanduslikku ja sotsiaalset arengut
  • muuta loodusressursside majandamine säästvamaks

Aastase eelarve suurus on FAO-l ligikaudu miljard USA dollarit, millest pool koguneb liikmemaksudest ja teine pool vabatahtlike annetustest. Tegevuskulud jaotuvad enam-vähem võrdselt normatiivse töö ja arenguabi vahel.

Organisatsioon toimib peamiselt kolmel viisil.

  • Kogub andmeid riikide põllumajanduse, toiduolukorra, sektori hinnatasemete ja loodusressursside kohta ning analüüsib neid.
  • Töötab välja rahvusvahelisi norme oma tegevusvaldkonnas.
  • Nõustab liikmesriike ja jagab soovitusi.

Andmebaaside loomise ja normide väljatöötamise võib liigitada pigem normatiivseks tööks, mis puudutab kõiki liikmesriike. Nõustamist vajavad eelkõige arenguriigid; FAO keskendub seejuures peamiselt valitsuste tasandile.

FAO kõrgeim juhtorgan on konverents, mis toimub korrapäraste istungjärkudena igal teisel aastal. Konverentsi peamised ülesanded on määratleda organisatsiooni poliitikad ning heaks kiita töö- ja eelarvekava järgmiseks kaheks aastaks. Nõukogu on konverentsi otsuste täidesaatvaks organiks, mis kohtub vähemalt kaks korda aastas ning mille liikmed valitakse ametisse kolmeks aastaks. Organisatsiooni tegevjuhiks on peadirektor, kes valitakse ametisse neljaks aastaks.

Sisuküsimuste arutamiseks on FAO-l viis tehnilist komiteed (põllumajandus, metsandus, kaubandus, kalandus, toiduga kindlustatus). Normatiivse töö jaoks käivad koos kesksed töögrupid, mis tegelevad kindlate valdkondadega (nt geneetilised ressursid, toidukoodeksid, fütosanitaarmeetmed).

FAO koosneb seitsmest regioonist. Euroopa regiooni küsimusi käsitletakse igal teisel aastal toimuval FAO Euroopa regionaalsel konverentsil, mille staatus, ülesanded ja aruandluse kord on reguleeritud konverentsi otsusega. Konverents ja piirkondlikud konverentsid toimuvad kordamööda.

Eesti jaoks on normatiivses töös osalemise ning FAO andmebaaside ja analüüsivõimekuse kasutamise kõrval oluline koostöö FAO Euroopa regiooniga meie arenguabi sihtriikide toetamiseks ning tähtsate teemade uurimiseks. Eesti aastane panus FAO eelarvesse on u 155 000 eurot.

Parema koostöö tagamiseks FAO-ga on Maaeluministeerium Eesti saatkonda Roomas lähetanud alalise esindaja. Eesti alaline esindajana FAO ning ühtlasi ka IFAD-i juures on Siim Tiidemann (siim.tiidemann@mfa.ee; tel +39 06 8440 7515).

 

IFAD – International Fund for Agricultural Development

Rahvusvaheline põllumajanduse arengu fond (ÜRO eriorganisatsioon)

Fond on loodud 1976. aastal ja selle liikmeks on praegu 173 riiki. Eesti võeti IFAD-i liikmeks 5. detsembril 2012. aastal. Eestit esindab ja koostööd korraldab Maaeluministeerium.

Fondi eesmärk on vähendada vaesust arenguriikide maapiirkondades, rahastades põllumajanduse arendamisele suunatud projekte.

IFAD-i näol on tegu on projektipõhise fondiga, mis annab laene ning (vähesel määral) tagastamatut abi arengumaade valitsustele suuremateks põllumajandusinvesteeringuteks ning koolitusteks. IFAD koostab projektid ning teostab järelevalvet, projektide rakendamine on juba riikide valitsuste ülesanne. Sisuliselt võib IFAD-i võrrelda üleilmse põllumajanduspangaga.

IFAD-i aastane projektide eelarve küündib miljardi USA dollarini. Sellele lisandub kasu saavate riikide omarahastus ning kaasrahastus teistelt organisatsioonidelt, kellega viiakse ellu ühisprojekte (u 1,5 miljardit USA dollarit). IFAD-i eelarvest läheb administratiivkuludeks ligi 150 miljonit USA dollarit.

IFAD-i kõrgeim otsustusorgan on kord aastas kogunev nõukogu ning kolm korda aastas koos käiv juhatus. Mõlemad organid koosnevad riikide esindajatest ning otsustavad projektide rahastamise üle. IFAD-i tegevjuhiks on president.

Eesti toetab IFAD-i projekte meie arenguabi sihtriikides. Meie aastane panus IFAD-i töösse on ligi 45 000 eurot.

Parema koostöö tagamiseks IFAD-iga on Maaeluministeerium Eesti saatkonda Roomas lähetanud alalise esindaja. Eesti alaline esindaja IFAD-i ning ühtlasi ka FAO juures on Siim Tiidemann (siim.tiidemann@mfa.ee; tel +39 06 8440 7515).

 

WTO – World Trade Organization

Maailma kaubandusorganisatsioon

WTO loodi aastal 1995 üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppega (GATT) ühinenud riikide baasil. Organisatsioonil on 2014. a juuni seisuga 159 liiget. Eesti liitus WTO-ga 13. novembril 1999.

WTO näol on tegu ainsa organisatsiooniga, mis reguleerib riikide omavahelist kaubandust. Organisatsiooni keskmes on riikidevahelised mitmepoolsed kaubanduslepped, mille täitmine on kõigile liikmesriikidele kohustuslik.

WTO peadirektor on alates 2013. a septembrist Roberto Azevêdo. Organisatsiooni aastane eelarve on ligi 196 miljonit  Šveitsi franki; sellest rahastatakse nii 640-liikmelise sekretariaadi tööd kui ka arenguriikidele suunatud tehnilise abi projekte. Kõrgeim otsuseid langetav organ on ministrite konverents, mis käib koos iga kahe aasta tagant. Organisatsiooni peakorter asub Šveitsis Genfis.

WTO eesmärkidest olulisim on saavutada maailmakaubanduse võimalikult suur liberaliseerimine ning selle läbi kaubanduse ühtlasem ja tõrgeteta toimimine.

Eesmärgi täitmise nimel teevad koostööd WTO-sse kuuluvate riikide valitsused, ametnikud ning diplomaadid. Kuna aga otsuste tegemine toimub organisatsioonis konsensuse põhimõttel ning liikmesriikide huvid on lahknevad ja arengutasemed väga erinevad, kujutab kõigile sobiva kokkuleppeni jõudmine endast keerulist protsessi.

Teiseks suuremaks eesmärgiks on kaubandustülide lahendamine – selleks rakendab WTO vaidluste lahendamise organit (DSB – dispute settlement body). Kui WTO liikmesriik leiab, et mõni teine liikmesriik, kellega tal on kaubanduslikud suhted, on rikkunud organisatsiooni reegleid, on tal õigus algatada vaidluste lahendamise protsess. Sellesse on kaasatud ka neutraalsed osapooled, kelleks on tavaliselt rahvusvaheliste kaubanduslepingute ning vaidluse all oleva teema eksperdid. Otsused neis vaidlustes langetatakse WTO JURIIDIKALE tuginedes. Tegu on omamoodi kohtusüsteemiga, mille esimene aste erineb tavakohtust selle poolest, et vaidlevad osapooled üritavad esmalt lahendada erimeelsused omavahel, kaasates seejuures WTO-d, enne kui vaidlus antakse otsustamiseks neutraalse osapoole kätte.

WTO kolmas ülesanne, mis pole kindlasti mitte vähetähtis, on riikide kaubanduspoliitikate jälgimine ning WTO lepingute täitmise kontroll. Iganädalaselt toimuvad regulaarsed istungid erinevates valdkondades tekkinud küsimuste arutamiseks.

WTO-l lasub ka kohustus jälgida ning analüüsida nii rahvusvahelisi kui riiklikke kaubandustrende, tehes selleks tihedat koostööd teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega (OECD, FAO jt). Arenguriikide jaoks on WTO näol tegu ka tehnilist abi pakkuva organisatsiooniga, kes annab igakülgset abi arenguriikidele ning vaeseimatele riikidele, et neil oleks võimalik WTO lepinguid täita.

WTO-l on kaks peamist reeglite kogumit, mis reguleerivad kaubavahetust ning põllumajanduspoliitikate toimimist organisatsiooni raamistikus.

Nendeks on põllumajandusleping (AoA – agreement on agriculture) ning sanitar- ja fütosanitaarleping (SPS – agreement on sanitary and phytosanitary measures).

  • Põllumajandusleping (AoA)

    Vastavalt WTO põllumajanduslepingule peavad riigid oma poliitikates muudatusi tehes eelnevalt analüüsima, kas kavandatavad muudatused vastavad WTO reeglitele. Nii näiteks on Euroopa Liidul kohustus tagada, et EL ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) oleks kooskõlas WTO põllumajanduslepinguga. Lepingu täitmise jälgimiseks on loodud WTO põllumajanduse regulaarkomitee; selle raames tegutseb ka spetsiaalne läbirääkimiste komitee, mille eesmärk on leppida kokku uutes WTO riikide põllumajanduspoliitikaid reguleerivates tingimustes.

    Põllumajanduslepingust WTO kodulehel »

  • Sanitaar- ja fütosanitaarleping (SPS)

    SPS reguleerib põllumajanduskaupade liikumist WTO riikide vahel; selle üks põhiprintsiipe ütleb, et riigi seatud SPS-alased kaubanduspiirangud ühele või mitmele muule riigile peavad olema minimaalselt piiravad ning olema kehtestatud vaid inimese, looma või taime elu ja tervise kaitseks vajalikus ulatuses. SPS leping tugineb kolme rahvusvahelisi standardeid loova organi lepetele – OIE (maailma loomatervishoiu organisatsioon), IPPC (rahvusvaheline taimekaitse konventsioon) ning Codex Alimentarius (rahvusvaheline toidustandardite programm).

    Sanitaar- ja fütosanitaarlepingust WTO kodulehel »

 

Teised valdkondlikud rahvusvahelised organisatsioonid ja koostööprogrammid

Valige organisatsiooni nime algustäht:

A | C | E | G | I | O | P | U

 

A

  • AIMA rahvusvaheline põllumajandusmuuseumite assotsiatsioon loodi 1966. a  eesmärgiga harida avalikkust põllumajanduse tähtsusest inimühiskonnas, selgitada põllumajanduse arengut läbi aja ning aidata kaasa dialoogi vahendamisele ülemaailmsete muuseumide vahel põllumajanduslike ja avastuste teemal. Eesti liitus assotsiatsiooniga 2004. aastal ning Eestit esindab Eesti Põllumajandusmuuseum.
  • AOAC INTERNATIONAL – analüüsikeemikute ametlik assotsiatsioon. Loodi aastal 1884; praeguse nimel all tegutseb alates aastast 1991. Tegu on kõige tunnustatuma analüütilise keemia erialaorganisatsiooniga maailmas. AOAC esmane ülesanne on arendada ülemaailmselt tunnustatud standardeid. Eestit esindab assotsioonis alates 2002. aastast üksikliikmena PhD Merike Toome Põllumajandusuuringute Keskusest.
 

C

  • CRP – majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) ühine jätkusuutlikele põllumajandussüsteemidele vajaliku bioloogilise ressursi majandamise uurimise programm. Programmi peamine eesmärk on parandada teaduslikult põhjendatud teadmisi ning pakkuda asjakohast teaduslikku informatsiooni ja nõuannet loodusvarade säästva kasutusega seotud poliitiliste otsuste tarvis toidu, põllumajanduse, metsanduse ja kalanduse valdkonnas. Eesti liitus programmiga 2013. a ning Eestit esindab Eesti Maaülikool.

 

E

  • EAAP – Euroopa loomakasvatuse assotsiatsioon. Rahvusvaheline mittetulundusühing, mis loodi 1949. a. Assotsiatsiooni eesmärk on propageerida ökonoomset loomakasvatust. Oluline roll on teadus- ja katsetegevusel. EAAP esindab Euroopa loomakasvatuse ja loomakasvatusteaduse huve ning seisab oma liikmesorganisatsioonide huvide eest nii Euroopa kui ka rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti sai EAAP liikmeks 1993. a ning Eestit esindab assotsiatsioonis Veterinaar- ja Toiduamet.

  • ECPGR – taimsete geneetiliste ressursside Euroopa koostööprogramm. Taimede geneetiliste ressursside säilitamise koordineerimise alal juhtiv organisatsioon Euroopas. ECPGR eestvõtmisel on koostöös FAO-ga loodud ühised geenipankade standardid ning terves Euroopas kasutatavad andmekogud. Uue tegevusena toimub Euroopa geenipankades säilikute duplikaatide selgitamine vastavalt ECPGR suunistele. Eesti sai programmi liikmeks 1999. a ning Eestit esindab Eesti Taimekasvatuse Instituut.

  • EPPO – Euroopa ja Vahemeremaade taimekaitseorganisatsioon. Valitsustevaheline organisatsioon, mis loodi 18. aprillil 1951. a. Organisatsiooni eesmärk on jätkata ja arendada rahvusvahelist koostööd, võitlemaks taime ja taimesaaduste kahjurite vastu ning tõkestamaks nende piiriülest levikut. Piirkondliku taimekaitseorganisatsioonina osaleb EPPO aktiivselt FAO ja IPPC korraldatavates ülemaailmsetes diskussioonides. EPPO on koostanud standardeid ja andnud välja publikatsioone taimekahjurite, fütosanitaareeskirjade ja taimekaitsetoodete kohta. Eesti sai organisatsiooni liikmeks 1993. a ning Eestit esindab organisatsioonis Põllumajandusamet.

  • ERFP – loomsete geneetiliste ressursside Euroopa piirkondlik teabekeskus. ERFP on piirkondlik platvorm, mis loodi aastal 1998 eesmärgiga toetada loomsete geneetiliste ressursside in situ ja ex situ säilitamist ja säästvat kasutamist ning hõlbustada FAO loomsete geneetiliste ressursside globaalse tegevuskava rakendamist Euroopas. Alates 2001. a tegutseb ERFP ametlikult Euroopa osana FAO loomsete geneetiliste ressursside globaalses koordineerimisstruktuuris, mis on aluseks nii riiklikele kui ka piirkondlikele teabekeskustele. Eesti sai ERFP liikmeks 1994. a ning Eestit esindab Maaeluministeerium.

  • EuFMD – suu- ja sõrataudi tõrje Euroopa komisjon loodi FAO raames 1954. a. Komisjoni eesmärk on edendada riigisisest ning rahvusvahelist tegevust suu- ja sõrataudi ennetuse ja tõrje valdkonnas. Eesti sai komisjoni liikmeks 2010. a ning Eestit esindab Veterinaar- ja Toiduamet.

  • EUPHRESCO taimetervise-alaste teadusuuringute koordineerijate võrgustiku eesmärk on parandada taimetervise alaste teadusuuringute rahastamise koordineeritust ja sellealast koostööd, mis aitab toetada EPPO regioonis taimetervise poliitika rakendamist, valdkonna teadusvõimekuse tõstmist ning riikide teadusuuringute eelarvete tõhusamat kasutamist uuringuteemade ühise rahastamise kaudu. Eestit esindab võrgustikus Maaeluministeerium.

  • EURAGRI – Euroopa põllumajandusliku uuringu algatus on põllumajandusteaduse valdkonna ühendus, kuhu on koondunud enamik Euroopa edukamaid toidu- ja põllumajanduspoliitikaga ning nendest tulenevate teadusuuringutega tegelevaid poliitilisi ja täidesaatvaid organisatsioone. EURAGRI töös on oluline roll rahvusvahelisel tasandil toimuvatel mitteametlikel arvamustevahetustel, kus genereeritakse uudseid ideid toidu- ja põllumajandusteaduse valdkondlikuks suunamiseks ning otsitakse võimalusi koostööks ja liikmesriikide teadustöö integreerimiseks. Eesti kuulub algatusse alates 2004. a ning Eestit esindab Maaeluministeerium.

  • EUROFISH – Ida- ja Kesk-Euroopa kalanduse arendamise rahvusvaheline organisatsioon on sõltumatu rahvusvaheline organisatsioon, mis alustas tegevust 12. oktoobril 2001. a. EUROFISH-i eesmärgid: arendada kalandust lähtuvalt turu hetke- ja tulevikunõudlusest Ida- ja Kesk-Euroopas; abistada liikmesriikide ettevõtteid ning juhendada neid äriplaanide ja projektide ettevalmistamisel; toetada kalanduse ajakohastamist ja tehnilist täiustamist Ida- ja Kesk-Euroopas; edendada liikmete tehnilist ja majanduslikku koostööd kalandussektoris. Eesti sai organisatsiooniks liikmeks 21. detsembril 2006. a ning Eestit esindab Maaeluministeerium.

 

G

  • GAFTA – teravilja- ja söödakaubanduse assotsiatsioon. Koondab teravilja ja söödakaubandusega tegelevaid organisatsioone. Assotsiatsiooni eesmärk on edendada rahvusvahelist teravilja, loomasööda, kaunviljade ja riisi kaubandust ning kaitsta oma liikmesriikide huve. GAFTA-l on viis sektsiooni, millest tunnustatud analüüsijate sektsiooni liikmeks sai Eesti 2007. a. Eestit esindab organisatsioonis Põllumajandusuuringute Keskus.

 

I

  • ICAR – rahvusvaheline jõudluskontrolli komitee.  Rahvusvaheline valitsusväline mittetulundusühing, mis loodi 1901. aastal. Komitee eesmärk on arendada loomade jõudluskontrolli, töötada välja meetodeid, luua standardeid ja soodustada temaatilise teabe levikut. Eesti sai komitee liikmeks 1995. a ning Eestit esindab Jõudluskontrolli Keskus.

  • ICC – rahvusvaheline teraviljateaduse ja –tehnika assotsiatsioon. Assotsiatsioon asutati aastal 1995 ning tegeleb teraviljateaduse ja -tehnoloogiaga, andes välja rahvusvahelisi teravilja ja teraviljasaaduste standardeid ning standardseid kvaliteedimääramise metoodikaid. Samuti korraldab organisatsioon laboritevahelisi teste. Eesti sai ICC liikmeks 1993. a ning Eestit esindab assotsiatsioonis Põllumajandusuuringute Keskus.

  • ICID – vihmutuse ja drenaaži rahvusvaheline komisjon asutati 24. juunil 1950. a teadus-, tehnika- ja vabatahtliku heategevusliku valitsusvälise organisatsioonina. Komisjon on seadnud endale ülesandeks tõsta toidu ja kiudainetega varustatust kogu maailmas, parandades vee- ja maakasutust ning niisutatud ja kuivendatud maa tootlikkust vee ja keskkonna asjakohase majandamisega ning niisutuse, kuivenduse ja üleujutuse ohjeldamise meetodite rakendamisega. Eesti sai komisjoni liikmeks 2001. a ning Eestit esindab Põllumajandusamet.

  • INTERBULL – rahvusvaheline pullide hindamise komitee on ICAR-i alamkomitee, mis loodi 1983. a. INTERBULL-i eesmärgiks on veiste rahvusvaheline geneetiline hindamine ning tegevusaladeks on liikmesriikidevahelise suhtluse edendamine, geneetilise hindamise arendamine ja vastavasisulistes teadustöödes osalemine, rahvusvahelise hindamise läbiviimine ning geneetilist hindamist puudutav nõustamine. Eesti sai komitee liikmeks 1995. a ning Eestit esindab Jõudluskontrolli Keskus.

  • IPPC – rahvusvaheline taimekaitse konventsioon. Loodi FAO raames 6. detsembril 1951. a. Konventsiooni eesmärk on kindlustada ühise ja efektiivse tegevusega taimede ja taimsete saaduste kahjurite sissetoomise ja leviku ärahoidmine. Eesmärgi täitmiseks luuakse taimetervise abinõusid, mida rakendatakse ülemaailmselt harmoniseeritult ja ilma kaubandust tõkestamata. Konventsioon raames luuakse ka rahvusvahelisi fütosanitaarmeetmete standardeid (ISPM). Eesti liitus konventsiooniga 7. detsembril 2000. a ning Eestit esindab Põllumajandusamet.

  • ISTA – rahvusvaheline seemnekontrolli assotsiatsioon loodi 1924. a eesmärgiga välja töötada ning kehtestada rahvusvaheline metoodika seemnete kontrolli valdkonnas. Assotsiatsiooni esmane prioriteet on luua, vastu võtta ja avaldada standardprotseduure seemneproovide võtmiseks ja katsete tegemiseks ning soodustada nende reeglite ühtset rakendamist, selleks et hinnata rahvusvahelises kaubanduses liikuvaid seemneid. Eesti liitus assotsiatsiooniga 1993. a ning Eestit esindab selles organisatsioonis ISTA akrediteeritud Põllumajandusuuringute Keskuse seemnekontrolli laboratoorium, kus kontrollitakse ja analüüsitakse kõiki Eestis kasvatatud ja sertifitseeritud seemneid ning  vajadusel ka sissetoodavaid seemneid vastavalt kehtestatud rahvusvahelisele ISTA metoodikale.

  • ITPGRFA – toidus ja põllumajanduses kasutatavate taimsete geneetiliste ressursside rahvusvaheline leping. Võeti vastu 3. novembril 2001. a Roomas. Leping võimaldab paremini kaitsta põllumajandustootjate õigusi, sätestades ühtlasi õigused ressursside võrdseks kasutamiseks ning osalemiseks otsustamisprotsessis rahvuslikul tasandil riiklike institutsioonide vahendusel. Eesti ühines lepinguga 31. märtsil 2004. a ning Eestit esindavad Maaeluministeerium ja Eesti Taimekasvatuse Instituut.

 

O

  • OECD seemneskeemide ühing loodi 1958. a ning on avatud kõigile ÜRO liikmesriikidele. Eesti on ühinenud skeemidega rahvusvahelises kaubanduses liikuvate heintaimede  ja õlikultuuride, teravilja, suhkru- ja söödapeedi seemnete liigiti sertifitseerimiseks ning köögiviljaseemne kontrollimiseks. Eesti sai ühingu liikmeks 1997. a ning Eestit esindab Põllumajandusamet.

  • OIE – rahvusvaheline episootiate büroo. Valitsustevaheline organisatsioon, mis asutati 25. jaanuaril 1924. a. Organisatsioon jälgib loomade nakkushaiguste esinemist kogu maailmas, kogub, analüüsib ja levitab teaduslikku veterinaarmeditsiiniteavet ning tagab kauplemise ohutuse, töötades välja loomade ja loomsete saadustega kauplemise veterinaarnõudeid. Eesti sai OIE liikmeks 1992. a ning Eestit esindab Veterinaar- ja Toiduamet.

 
  • P

    Panta Rhei Euroopa põllumajanduse makseagentuuride platvorm on Euroopa Liidu makseagentuuride infotehnoloogiajuhtide koostööplatvorm, mille eesmärgiks on makseagentuuride arendamine ning info ja kogemuste vahetamine. Assotsiatsioonil on ka interaktiivne elektroonne koostööplatvorm, kus on võimalik jooksvalt teavet edastada ja küsida. Eesti sai assotsiatsiooni liikmeks 2004. a ning Eestit esindab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet.

 

U

  • UPOV – rahvusvaheline taimearetajate kaitse ühing. Valitsustevaheline organisatsioon, mille aluseks on 2. detsembril 1961. a allkirjastatud rahvusvaheliste uute taimesortide kaitse konventsioon. Ühingu eesmärk on tunnustada ja kindlustada uue taimesordi aretajale või tema õigusjärglasele ainuõigus kindlaksmääratud tingimustel. Aretajale antava õiguse efekt seisneb selles, et tema luba on vaja sordi paljundusmaterjali tootmiseks kommertsturustamise eesmärgil, müügiks pakkumiseks või turustamiseks. Eesti sai ühingu liikmeks 2000. a ning Eestit esindavad Põllumajandusamet ja Maaeluministeerium.

Viimati uuendatud: 27. jaanuar 2016