Sa oled siin

Sõltuvust tekitav piimakohv tuleb Mulgimaa mahetalust

Täpselt 20 aasta eest tõi Pajumäe talu peremees Arvo Veidenberg Lõuna-Mulgimaal Žiguliga tallu viis vasikat. Ja teise sõiduga veel viis. Need olid esimesed praegu 144-pealiseks kasvanud veisekarjast, mille ligi 80 lüpsilehma annavad praeguse Pajumäe talu mahetoodangu tooraine.

Talust sõidab müügipunktidesse Lõuna-Eestis ja pealinnas üle 40 nimetuse piimatooteid – toorpiimast endast eri mekiga jogurtite ning magusate, soolaste ja maitsestamata kohupiimakreemideni. Viimsist ida poole Pajumäe auto ei sõida, lihtsalt sellepärast, et sel juhul ei jõuaks ta õhtul koju.

Kuid pealinnas jagub kaupa nii Selvereisse, Stockmanni, Kaubamajja kui ka väikestesse ökopoodidesse.

Arvo sai talu oma isalt, kelle isale anti see Vabadussõtta elu jätnud poja ehk Arvo onu eest. Siberi-reisist pääses pere öösel metsa pagemisega, kuid Läti piiri ääres asuvast talust oldi seejärel mitukümmend aastat eemal, keskkooli lõpetas Arvo hoopis Saaremaal.

1962. aastal naasis saarlasteks saanud mulgipere Pajumäele ja hakkas tasapisi hooneid taastama. Alul peeti edukat puukooli, kust tulid Arvo kinnitusel Eesti parimad roosiistikuid, 110 sorti! Kuid Arvo oli ja on veendunud, et just piimandus on Eesti põllumajanduse prioriteet.

Pärast korralikku erialast haridust agronoomist isa jälgedes, praktika-aastaid Moskvas ja 20 teaduriaastat tõigi ta Žiguliga tallu kümme vasikat – esimesed investeeringud piimatalu loomiseks tehti puukoolist teenitud rahaga.

Ideed ootavad investeeringut

Praegu aga on Pajumäe väiketööstus hädas nagu paljud teised. Kõrgem käibemaks poob – käive on talul suur, ainuüksi juunikuus läks kaupa välja 360 000 krooni eest ning juuni müük oli väga madal. Ning investeeringuiks on peremees ehk pannud rohkem raha, kui pidanuks, tunnistab ta ise. See tähendab, et talus on kõik korras, aga pangakontol mitte. Ning pole ka raha, et väikesele meiereile teine korrus näiteks juustu tootmiseks peale ehitada.

„Kahju, praegu on ehitamiseks väga õige aeg. Projekt on muidu selline, et teisel korrusel on tsehh ning klaasseina taga lauad. Inimene istub, sööb jogurtit. Vaatab paremale: vasikad ja mets; vaatab vasakule ja näeb tootmist,” unistab Arvo ja seletab, et väikses tootmises on lihtne kõik nähtavaks teha. Suuri investeeringuid nõuaks ka korduvpakendeile üleminek, näiteks kui jogurtid klaaspurkidesse panna. Oleks küll loodussõbralikum kui praegune plasttaara, aga finantse selleks pole. Häirivalt mõjub turu ebastabiilsus. Ennekõike varieerub ostuhuvi sesoonselt.

„Turul saab veel mahtudega mängida, aga suurde poodi tuleb viia vastavalt lepingule kindel kogus,” räägib Arvo reguleerimisest. Et soojal ajal süüakse raskeid täispiimatooteid vähe, viiakse juba poolest suvest Pajumäelt palju mahepiima tavameiereisse, talvel aga jääb toorainest puudu ja poed on Pajumäe kreemidest tühjaks ostetud. Suvise mahepiima ülejäägi saakski edukalt juustutootmises ära kasutada, kui vaid tsehh oleks!

Peremees ja kuus poega

Pajumäe peremees on kuue poja uhke isa: vanim saab peagi 40-aastaseks ja tegutseb ravimiäris, ülejäänud viis on Pajumäel sündinud ja neist noorim käib teises klassis. Ühest pojast loodab Arvo Pajumäele uut peremeest – too õpib Tartus põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist, kuid nagu isa
sõnastab: poiss otsib motivatsiooni. Kas ta seda leiab, Arvo ei tea, eks palju sõltub talu ja meierei seisukorrast. Eurotoetustega kaasneb aga kohustus tegevust jätkata viis aastat pärast toetuse saamist.

Toetusteta oleks tema hinnangul praegu tootmismahud väiksemad ja elu raskem – need annavad väiketööstusele arengu ja perspektiivi. Kui poleks aga olnud laenu andvaid panku, oleks siin lihtsalt maamajapidamine oma puukooliga nagu 20 aasta eest, mitte tuntud väike mahemeierei.

Ehkki vanus läheneb 70-le, on Arvo kaasaegne mees ja mõistab klientidele lähenemise kunsti, turundusvõtteid, meediaga suhtlemise vajalikkust ja muud seesugust. Meiegi külaskäigu ajal heliseb tal telefon pidevalt – küll lepib ta kokku messil osalemist tulevaks nädalavahetuseks, küll teeb Eestimaa talupidajate keskliidu pealikuna täiendusi piima hinnasõja teemalisse pressiteatesse, mis kohe välja saadetakse.

Messidel on Pajumäe lett väljas nii tihti kui võimalik. „Klientidele tuleb maitse suhu anda, et neil tekiks Pajumäe toodetest sõltuvus,” selgitab Arvo ja toob lauale suure kandikutäie tänahommikust toodangut, oodates ka ajakirjanike sõltuvust. Kui selgub, et tegu on teadliku kliendiga, kel ammu selge, et Pajumäe sidruni-kohupiima-kreemile vastast pole, on mees rahul, aga veel rohkem üllatunud.

Alkoholiga kohupiim

Pajumäe talus on teenuse korras valmistatud ka ühte erilist toodet – koorelikööri tegemise katsetest sündis uudne alkoholiga kooredessert, mis tegi purju ning ei sobinud seega lastele ega sohvritele, aga oli ütlemata maitsev. „Selle sihtgrupiks olid eakad daamid, kes seda siis televisiooni ees sohval mekivad,” meenutab Arvo tuttavate meeste viie aasta tagust leidu.

Aga enne veel, kui leiti koht, kuhu kraadiga maius poes paigutada, võttis meeste entusiasmi maha alkoholiaktsiis, nii et tootmine lõpetati.

Õnnelikud lehmad

Enne messidel käimist teadsid üksikud priviligeeritud, mis on Pajumäe talu, mida seal tehakse ja miks nende tooted on head. Siis ja enne ametlikku tunnustamist ja mahesertifikaate tegi Arvo ainult otseturustust. Näiteks viidi tooteid Tartusse haiglatesse. Ei, mitte haiglatoiduks – haigla töötajad ostsid endile. „Otseturustuses võimaldas müüa enne ametliku loa saamist. Siis oli kõik palju lihtsam,” märgib Arvo. 2001. aastast on tal tunnustatud mahepõllumajanduslik tootmine taime- ja loomakasvatuses, 2005. aastast pärineb mahejogurti ja -kohupiima tootmise sertifikaat. See tähendab ranget kontrolli kõige üle. Peremees võtab kontrolle kui partnereid, mitte kui vaenlasi – nad teevad ju osa proovegi tema eest ära!

Mahedus algab sellest, et lehmade söödapõllud mineraalväetistega ei kohtu, selle asemel väetatakse põlde sõnniku ja haljasväetisega (see tähendab, et põllul kasvav ristik küntakse mulla sisse). Ja õhust lämmastiku kinnipüüdmiseks kasvatab ta ka teisi liblikõielisi, mille juurtel elav mügarbakter õhulämmastiku ära seob. Maheviljelus nõuab täiendavaid investeeringuid ajakohastesse mullaharimisriistadesse. Selleks, et ühe hooga mahedalt ristikuga haljasväetada, põldu siluda ja talivili peale külida, on Arvol peened Ecomat-ader, ökoäke külvikuga ja uhke traktor, milleta oleks need tööd üsna võimatud.

Nende soetamiseks on ta, nagu mainitud, ise end viimase piirini tühjaks investeerinud, kuid omafinantseeringutele on oma lisa andnud eurotoetused.
Maaelu Arengukava kaudu saadi seadmete ostmiseks toetust 718 500 krooni, mis on osa ligi 2 miljoni krooni suurusest eurotoetusest talule. Toetuste abil on kerkinud ka katusealune söödahoidla – seal on kuivas nii silo kui ka põhk. Kuna lehmad on kuiva allapanu peal, kulub tal põhku palju. Laudas on seintelt näha, et sõnnikukiht on kevadeks kahe meetri kõrgune. Sõnnikut nimetab peremees toodanguks ja see on see, mis Pajumäe lehmade külmlauda ka talvel hubase hoiab – ehkki külma lauta saaks pidada ka betoonpõrandaga ilma sõnnikukihita. Kevaditi aga viiakse sõnnik põldudele ja lehmad suveks karjamaale, kust nad hommikuti ja õhtuti vaid lüpsile palutakse.

Vabapidamisega lehmad on õnnelikud, kinnitab Arvo, ja usub, et nende piima joomine teeb ka jooja õnnelikuks. Hommikune õnnelik piim pumbatakse udaraist otse lüpsiplatsi seina taga asuvasse meiereisse – nii säästetakse energiat umbes 70 kraadi temperatuurimuutuste jagu. Niisiis algab meiereis tööpäev kell neli koos lüpsiga, et soe piim kohe jogurtiks ja kohupiimaks teha. Õhtune lüps aga kogutakse jahutustanki, kust viiakse hommikul turule.

Sellise kuumtöötlemata piima realiseerimisaeg on kaks päeva ning seda müüakse Tartu, Pärnu ja Viljandi turgudel ja ettetellimise peale mahepoodides. Turul on Pajumäel lausa oma palgalised müüjad. Nemad moodustavad ligi poole Pajumäe töötajaskonnast – kohapeal on veel lüpsja, traktorist, meiereis tehnoloog ja kaks töölist, kes kõik need tooted valmis teevad.

Töötajail on Arvo kinnitusel sõltuvus mitte ainult Pajumäe toodetest, vaid ka kohalikust kohvist a la meierei: see valmib kuumast piimast ja lahustuvast kohvist – suhkrut maitse järgi juurde ning vesi ei puutu üldse asjasse. „Kuum piim on meil ju kogu aeg käepärast,” selgitab Arvo piimakohvi sündi.

Muide, Pajumäe talu logol on lehm, kelle Arvo on ise tööstuse kõrval karjamaal üles pildistanud. „Me oleme ainsad, kes on julenud päris lehma logole panna,” kiitleb mees. „Vahel ikka inimesed tulevad ja imestavad, et ohoh, teil ongi sellised lehmad siin, me arvasime et see on arvutiga tehtud pilt!” naerab ta. Pole midagi imestada – Saksamaal arvavat lapsed, et lehmad on lillad, sest ühe tuntud šokolaadi peal sellised on.

 

Mari Sarv

Viimati uuendatud: 15. september 2014