Sa oled siin

Toidu lisaainetest tarbijale

Toidu lisaained on tuntud ka E-ainetena. Toidutööstuses on nende kasutamine väga levinud, kuna need võimaldavad pakkuda tarbijale laiemat tootevalikut. Enamikku lisaaineid kasutatakse toidu omaduste parandamiseks, aga osa kasutatakse ka toiduohutuse tagamiseks.

Lisaained lisatakse toidule valmistamise käigus mitmesugustel tehnoloogilistel eesmärkidel (näiteks säilimisaja pikendamiseks, konsistentsi muutmiseks, värvi andmiseks, magustamiseks).

Tasub teada, et aineid, mida võib kasutada toidu lisaainena, leidub paljudes toitudes ka looduslikult. Õuntes leidub näiteks riboflaviine (E 101), karoteene (E 160a), antotsüaane (E 163), äädikhapet (E 260), askorbiinhapet (E 300), sidrunhapet (E 330), viinhapet (E 334), merevaikhapet (E 363), glutamiinhapet (E 620) ja L-tsüsteiini (E 920). Neid ühendeid ei ole õuna lisatud, vaid need esinevad seal loomulikult.

Lisaained jagunevad oma päritolult looduslikeks ning sünteetilisteks. Looduslikud lisaained on toidust eraldatud ained – näiteks tardainet pektiin (E 440) eraldatakse puuviljadest, toiduvärvi peedipunane (E 162) peedist ja paprikaekstrakti (E 160c) paprikast. Sünteesi teel saadud aineid on aga kahte tüüpi: sünteesitud ained, mis esinevad ka toidus, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E 330), säilitusained sorbiinhape (E 200) ja bensoehape (E 210), ning sünteesitud ained, millel looduses analoogi ei ole, näiteks asotoiduvärvid. Ohutuse seisukohast ei ole lisaaine sünteetilisel või looduslikul päritolul erilist tähtsust.

 

Lisaainete ohutus

Lisaainet tohib Euroopa Liidus toidus kasutada vaid siis, kui on täidetud kolm tingimust – kasutada plaanitud kogus ei põhjusta teadusandmete põhjal probleeme tarbija tervisele, kasutamiseks on põhjendatud tehnoloogiline vajadus ning kasutamine ei eksita tarbijat.

Ohutuse määramiseks tehakse ohutushinnang kõigile toidu lisaainetele, mida keegi Euroopa Liidu piires soovib toota või kasutada. Hinnangu annab toidu teaduskomitee (SCF) ja/või Euroopa Toiduohutusamet (EFSA).

Oluline märksõna lisaainete ohtudest rääkides on kogus. Lisaaineid lubatakse toitu lisada vaid inimese tervisele ohutuks hinnatud kogustes. Selleks määratakse katsete ja uuringute tulemusel lisaaine inimese tervisele ohutu kogus ADI (acceptable daily intake). Lisaainele määratud ADI väärtus näitab kogust (arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta), milles ainet võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida.

Lisaaine ohutuse vaagimisel hinnatakse alati ka seda, kui palju inimene seda päevas tõenäoliselt tarbib. Selleks arvestatakse lisaaine kasutamiseks taotletavaid piirnorme ning seda lisaainet sisaldavate toitude suurimaid päevaseid söödavaid koguseid. Lisaaine kasutus loetakse ohutuks ainult siis, kui kõikide erinevate toitude kaudu saadav lisaaine kogus päevas jääb alla aktsepteeritava päevase koguse (ADI).

Kuigi lisaainete tarbimise hindamised on pigem konservatiivsed, võib lisaainete päevase ohutu koguse (ADI) ületamine tulla kõne alla väga ühekülgse toitumise korral. Seda eriti laste puhul, kelle kehakaal on võrreldes täiskasvanutega väiksem ning kes sageli eelistavad üht tüüpi toiduaineid, mis enamasti sisaldavad ka sarnaseid lisaaineid. Näiteks võivad töödeldud lihatooted (keeduvorstid, suitsuvorstid, viinerid, singid jms) sisaldada säilitusaineid nitriteid. Samuti võivad eri karastusjoogid, maiustused ja muud kondiitritooted sisaldada samu magusaineid või toiduvärve.

Lisaks mitmekülgsele toitumisele tasub eelistada värskeid, töötlemata või vähetöödeldud toiduaineid, kuna nendes toitudes on lisaainete kasutamine väga rangelt piiratud. Mida rohkem on toitu töödeldud, seda rohkem on lubatud selles lisaaineid kasutada.

Kui mõni lisaaine on põhjustanud terviseprobleeme (näiteks talumatust), siis tuleks proovida seda sisaldavast toidust hoiduda, lugedes toidu pakendilt märgistust. Toidu lisaained peavad olema esitatud toidu pakendil oleval koostisosade loetelus. Lisaaine nimi või E-number peab olema toodud koos rühmanimetusega, näiteks "toiduvärv võlupunane" või "toiduvärv E 129".

 

Toidumärgistusest tarbijale »
tagasi teemalehele

Viimati uuendatud: 20. aprill 2015