Sa oled siin

Väike-Maarja talumehed joonduvad Lurichi järgi

Kohalik põllumeeste selts taaselustas Väike-Maarjas turu, käivitas taaskasutuskeskuse ja õpetab kord kuus valmistama talutoodangust maitsvaid roogasid.

Kohtumise Väike-Maarja põllumeeste seltsi juhi Jaak Läänemetsaga lepin kokku aleviku keskel, Georgi söögitoas. Keskväljakul Georgi kaupluse ees teda oodates, raheterad auto-plekki trummeldamas, käib peast läbi kohatu mõte – ega ometi kohalikud pole poodi ja pubi nende kunagise kuulsa kolhoosiesimehe Boris Gavronski poja Georg „Džoodž” Gavronski auks ristinud.

Selle uitmõtte peale lõppes rahesadu nagu lõigatult ja isegi päike piilus alla maa peale vaatama inimest, kes ei tulnud kohe selle pealegi, et seda au ei osutata kaupmees Oleg Grossi või legendaarse kolhoosiesimehe pojale, vaid ikka Georg Robert Lurichile. Ja kauplus kannab seepärast rammumehe nime, et just Kaarma kõrtsihoones nägi maailma tugevaim mees ilmavalgust. Kahjuks ei saadud tema põrmu kodumulda sängitada, sest Lurich suri Armaviri linnas Kaukaasias ja tema haud on teadmata. Selle jutu räägib Jaak Läänemets nagu kogenud giid juba kohalikus muuseumis.

Enne pajatavad aga põllumeeste seltsi esimees Jaak ja talle toeks tulnud seltsi liikmed Kadri Kopso, Kai Tomingas ja Marju Metsman hubases söögitoas, kuidas Väike-Maarjas elatakse ja mida kujutab endast põllumeeste selts. „Ega teda kellegagi võrrelda pole.” See Jaagu öeldud lause ütleb palju. Tartumaal sündinud ja üles kasvanud Jaak pani 1992. a varakevadel riigitöö maha, kolis vanavanemate koju ning asus Avispeal vanaisale kuulunud talu üles ehitama. Jaagu juhtimise ajal tuli seltsil neli aastat tagasi mõte küsida projektile „Väike-Maarja seltsimaja seltsingute tegevusruumide rekonstrueerimine ja sisustuse soetamine” euroliidult 930 000 krooni toetusraha.

„Maaelu arengukava toetuse abil sai korda tehtud seltsimaja keldrikorrusel asuv baari- ja kohvikuruum, restaureeritud mööbel, ehitatud ventilatsioon, millele kuluski lõviosa rahast. Juurdeehitusena on olemas ka eraldi sissepääsuga köök,” pajatab Jaak. Põllumeeste selts pole käed rüpes istunud. „Selts taaselustas Väike-Maarjas turu, taaskasutuskeskus on tegutsenud kolm aastat, toiduprojekt õpetab kord kuus valmistama talutoodangust maitsvaid roogasid. Seegi projekt on saanud toetust 50 000 krooni,” lisab Jaak.

Kadri Kopso oli veel selle aasta alguses Saku valla arhitekt. Nüüd on Kadri Väike-Maarja valla ehitus- ja planeerimisosakonna juhataja ning võib end nimetada ka Kaarli talu perenaiseks. Pere kolis suvel Kadri isa tallu ja võttis ohjad enda kätte. „Talu põhitoodang on teravili ja raps, aga valmistame ka täisterajahusid, kruupi-tangu, helbeid, külmpressitud naturaalseid toiduõlisid, kokku kuni 80 tootenimetust. Teenustööna kuivatame, sorteerime ja jahvatame vilja ning pressime õli,” räägib Kadri. 13-aastane tütar ja seitsmene poeg on maaeluga väga rahul – lisaks avarale koduõuele said nad endale ka ihaldatud koera ja kassi. „Juurte juurde tagasitulek on väga tähtis,” tunnistab Kadri.

Kadri isa Mart Lepik oli 1995. aastal põllumeeste seltsi taasasutaja ja enne Jaaku seltsi esimees. Ka Kadri vanaisa kuulus seltsi. „Väike-Maarja põllumeeste selts on üks väheseid Eestis, mis taastati õigusliku järjepidevuse alusel,” torkab Jaak jutule vahele. Et Kadri teadis isa kaudu seltsi tegemistest, oli sellega liitumine igati loogiline. „Siin elades tuleb kohaliku eluga kursis olla. Ja mul tuleb ikka mõtteid pähe, mida ellu viia,” selgitab Kadri. Kuid idee hakata tutvustama kord kuus talutoite ehk mida ja kuidas talus kasvavast süüa teha, tuli hoopiski isa Mardilt. Juba on olnud täisteraputrusid ja rohelisi salateid ning külmpressitud õli tutvustavad õppepäevad, kus kõigepealt sai sõna selle ala asjatundja. Siis valmisid road ja pärast söödi need ka ära.” Sel kuul on tulemas liha, siis leiva ja aasta viimasel kuul magusaid küpsetisi tutvustav õppepäev. Järgmiseks kevadeks peaks aga trükist tulema kogumik, kus lisaks retseptidele sees ka muud vajalikku juttu ning teave tootjate kohta,” kõneleb Kadri.

Maanaiste seltsing

Ühtekokku on Väike-Maarja põllumeeste seltsil 45 liiget, kellest noorim 23 ja vanim üle 80 aasta vana. 13 aastat tagasi võtsid aga seltsi kuulunud naised nõuks luua maanaiste seltsingu. Esimese seltsingu juhi vahetas kolm aastat tagasi välja Kai Tomingas, Paenurme talu perenaine, kes hoiab korras seltsi raamatupidamise.

Gavronski valitsemisajal pidas Jänedal agronoomiks õppinud Kai kolhoosis karjabrigadiri ametit. Esimese asjana tahtis Kai teha midagi sellist, millest oleks kasu kõigile aleviku elanikele. „Vald andis meile tasuta rendile vajalikud ruumid ning kõigepealt tõid seltsingu naised kodust taaskasutuskeskusesse jõude seisnud asju. Reedel ja laupäeval on seltsingu naised graafiku alusel ametis. Võtavad vastu puhtaid ja korras asju ning lubavad koju viia enda jaoks vajaliku. Tasuta. Raamatutega ongi nii, et inimene võtab raamatu, loeb läbi ja toob siis tagasi. Nagu oleksime raamatukogu,” muheleb Kai. Ja nii korralikult virna laotud kasutatud rõivaid näha on puhas rõõm.

Kai näitab ka seinal rippuvat tapeediriba, kus kirjas inimeste soovid ja kontakt. Kes tahab saada ja kes asju ära anda. Et talus jääb ikka üle nii kartulit kui ka porgandit, otsustasid seltsingu naised kolm nädalat tagasi taasavada Väike-Maarjas turu. Viimati tegutses turg enne teist ilmasõda. Bussijaamaga ühe katuse all asuv turg on ostjate jaoks avatud reedel ja laupäeval, sinna võivad tulla oma talutoodangut müüma kõik soovijad. Täna on Väike-Maarjas jälle turupäev, leti taga seisab aga väsimatu Kai. „Meilt on küsitud seeni, pohli, jogurtit. Kui saaksin piima, teeksin ise jogurtit ja kohupiima nagu siis, kui pidasin piimakarja. Praegu on selle asemel talus 80 lihaveist,” pajatab ta.

Kruusiaugu talu peretütar Marju Metsman on seltsis üks noorimaid. Vallalehe toimetaja tegeleb koos Soomes pärandkoosluste, põliste taimede ja koduloomade õppejõuna töötava ja Kiltsis maalambaid kasvatava Annika Michelsoniga pärandkultuuriga. „Põllumeeste seltsil on olemas pärandkultuuri osakond, mis on võtnud enda hooleks säilitada, hooldada ja uurida veel allesolevat pärandkultuuri. Töö tulemustest kirjutab iga osaleja vikisse: parandkultuur.wikispaces.com. Kogutud materjal jõuab hiljem muuseumisse,” selgitab Marju.  

Kaamelid Väike-Maarjas

Väike-Maarjast ei tohi mingil juhul lahkuda kohalikust muuseumist läbi astumata. Kes aga arvab, et astub korraks uksest sisse ja varsti ka välja, see eksib kõvasti. Varuge aega, sest uudistamist on palju.

Jaak Läänemets astub joonelt suurde tuppa, kus ühele poole jäävad Kiltsi mõisaomanike Adam Johan ja poeg Paul Theodor von Krusensternide mälestuspärjad. Vitriini klaasuste taga säravad hõbedaselt vastu ka perekond Lurichi mälestusplaadid. Kuid mitte mälestusplaatide juurde ei jää Läänemets seisma, vaid suundub joonelt Väike-Maarja uhkuse, maailma tugevamaiks meheks tituleeritud mehe, Georg Lurichi elu tutvustava stendi juurde.Võib-olla see lihtsalt tundub, kuid näib, nagu tõmbuks Uuetoa talu peremehe selg iseenesest sirgu, rind kummub ja lihased paisuvad. Ega vist ole Väike-Maarjas suurt ja väikest poissi, kellele Lurich poleks läbi aegade eeskujuks olnud.

Läänemets juhib tähelepanu fotole, kus terasemal vaatamisel paistab kaks kaamelit. „Need kaamelid on kunagi patseerinud ka Väike-Maarja vahel. Sada aastat tagasi esines Lurich Kaukaasias efektse jõunumbriga: kaks hobust ei suutnud lahti vedada tema käsi, mida ta rinnal koos hoidis,” selgitab ta. Läänemets näitab, mismoodi see kuulus sõrmseong tegelikkuses välja näeb. „Kui Buhhaara emiiri käsu peale kohaletoodud kaks kõige tugevamat kaamelit ka seda ei suutnud, sai rammumees loomad endale auhinnaks. Kahjuks talusid kaamelid Eesti kliimat halvasti ja surid aasta pärast,” lisab Jaak.

Ühe ukse taga on aeg sootuks seisma jäänud. 150 aastat tagasi ehitatud hoones taasavati kihelkonnakool 1893. aastal. Ammuseid aegu meenutav klassituba kantsli ja jalgel arvelauaga tuletab küll meelde Lutsu „Kevade”, kuid Tootsi ja Tõnissoni asemel nühkis siin puust koolipinki tulevane kirjanik Anton Hansen Tammsaare. Tema õpetaja oli kirjanik Jakob Tamm, kelle kohta on Tammsaare öelnud: „Väike-Maarjas puutusin esmakordselt kokku kirjandusega. Mind juhatas sinna Jakob Tamm.” Et sajandivahetusel elas Väike-Maarjas ja selle ümbruses mitmeid kirjanikke, nimetas kirjanik Jakob Liiv kohalikku kirjanike rühmitust parnassiks. Seesama Jakob Liiv avaldas väljendas oma hinges pesitsevat usku ja lootust puutahvlisse põletatud sõnadega, mida saab lugeda Väike-Maarja seltsimaja jalutusruumi seinalt: „Võib-olla teie lapselapsed, vahest ka V.-Maarja ajalugu mind kord tänulikult mäletab, et olin aktiivsemaid mehi Märt Meose kõrval seltsimaja ehitamisel.”

 

Signe Kalberg

Viimati uuendatud: 15. september 2014