Sa oled siin

Võromaa serval valminud sõir ja kohopiim jõuavad ka pealinna poodidesse

„Näen uneski, mida teha vaja on,” muigab Nopri Talumeierei perenaine Vilve Niilo oktoobrikuu kesknädalal talu seminariruumis lõunaks kuuma makaronisuppi süües. Kell 14 on talu- ja meiereitöös paus, siis kogunetakse ühissöögile, et viivu pärast jälle oma tegemiste juurde tagasi rutata.

Viinakuu on Nopril tavapärasemast tegusam. Meiereis käivitus uus pakendamismasin, mis tootmisjuht Vilve unenäod hõbedakarvalise fooliumiga täidab. Uudne ja insenerioskusi nõudev asi ikkagi.

Peremees Tiit Niilo jaoks aga täitsid ettevõtjarollist üle jäävat nappi aega volikogu valimised, mis möödunud pühapäeval tema jaoks oodatult ka volikokku pääsemisega päädisid. Niimoodi talutööd, küla-, valla- ja ükskord sekka ka riigiasju – aastatel 2004–2007 oli Tiit riigikogus – ajades ta oma igapäevaasju toimetabki.

Öeldakse, et põllumehe suvine päev toidab kolm talvist. Meiereis pole aga hoo ega hoobi vahet. Aasta läbi, kolm korda nädalas vuravad kaubaautod Noprilt Eestimaa peale laiali, et alati värske jogurt, kohupiim, võided, sõir ja muud piimatooted tellijatele soovitud koguses kohale jõuaksid.

Jah, oktoober on Nopril muutuste kuu, aga tegelikult on seda olnud kogu tänavune aasta. Kevadel sai toetusraha abil valmis meiereist, kauplusest ja seminarisaalist koosnev uus tootmiskompleks. Esimest korda meierei 11-aastases ajaloos võeti palgale müügi- ja turundusjuht, sest nüüd on ettevõttel jaksu tootmismahu kasvatamiseks. Seni suudeti Nopri toodangu silmapaistev turundustöö ära teha mitmesugustel laatadel. Ikka on Tiit Niilot kuuldud võro keeles hõikumas: kohopiimäle, sõiralõ

Küllap on enda häädusest kõnelenud ka eheda ja rammusa maitsega toodang ise. Juba sel ajal, kui Vilve jogurtit sõna otseses mõttes põlve peal ehk koduköögis valmistas ja Tiit kaupa vana invaliidimossega laiali vedas, kogunes laupäeviti Võru taluturule kenake järjekord Nopri piima, jogurtit ja kohupiima ostma. Võru taluturult saab Nopri kraami osta tänapäevani, ainult et nüüd on vana Moskvitš asendunud müügipunktiga, sortiment tublisti tüsedam ja kilekott, kuhu algusaastail kohupiima kaaluda tuli, asendunud õhukindlalt suletavate plasttopsidega.

Elu sundis ja aeg õpetas

Iga päev läheb Nopri laudast kõrvalasuvasse meiereisse ümbertöötlemiseks kolm tonni piima, veel poolteist aga rändab Võrru Valiosse. Uus meierei lubab kogu piima kohapeal ära kasutada ja jõudu oleks rohkemagi jaoks. See aga tähendaks ka lüpsikarja suurendamist. Kui talu tegemisi kõrvaltvaatajana hinnata, siis usutavasti nii ka läheb, sest Nopril on kogu aeg nõndamoodi toimetatud, et sünniks midagi uut ja teistmoodi. Et oleks tööd ja oleks leiba. Ja jogurtit ja kohupiima. Et oleks arengut. Suurimaks motivaatoriks peab pererahvas muidugi seda, et keegi lastest alustatud ettevõtmisi jätkaks. „Seepärast on ka sellised pöörded peale pandud,” põhjendab Tiit.

Oma meierei ehitamise kasuks otsustasid Tiit ja Vilve eelkõige seetõttu, et pangalt võetud laen tuli tagasi maksta: 15 aastat tagasi põles Nopril laut maha ning selle ülesehituseks ilma laenuta jõudu polnud. „Aga piima eest ei makstud ju midagi,” põhjendab Vilve, miks ta jogurtipoti kodus tulele tõstis ja Lindora laadale müüma läks. Rahvale maitses ja kümnest liitrist sai ruttu sada, nõudlus püsis ning see andiski julgust oma meierei ehituseks, mis 1998. aastal käiku läks ja on kasutatav tänini. Aegamööda on jogurtile ja kohupiimale, millest tootmist alustati, lisandunud muudki suupärast, mida piimast valmistada saab. Üks uus toode on näiteks kõva, neli kuud laagerdatud juust. Müüduimate hulka kuuluvad aga kohupiimakreem rosinatega, küüslauguvõie ja kohoke. „Teeme seda, mis endale maitseb, retseptid on arengu käigus välja kujunenud,” kirjeldab Vilve, mil moel sortiment kasvab. Näiteks šokolaadilaastudega kohupiimakreemi ehk Nopri Kohokese mõtles välja peretütar Lisette kaheksa-aastasena. „Ütles mulle, et kõik ju teevad kohukesi ja meie ka peame,” meenutab Vilve. Nopri koorekaramelli tegema aga ajendas rahanappus. „Lapsed nõudsid kommi, mõtlesin siis, et kasutan esivanemate kogemust. Kui kommi poest ei ole võimalik tuua, siis ise teha ometigi,” otsustas ta ning keetis tasasel tulel kokku rõõsa koore ja rohkelt suhkrut – tulemuseks magus ja karamelline võie, mida saiale määrida või kas või lusikaga limpsida.

Lapsed – ja neid on Niilodel viis – on alati pere ettevõtmistesse kaasatud olnud. See on enesestmõistetav ning mingit vanemate sundust või eritasu selleks rakendada pole vaja. Nii lihtsalt on, et kui tööd tahavad tegemist, siis tulevad lapsed appi. „Lisette (õpib kaheksandas klassis – toim) tuli eile koolist, pani kohe kitli selga ning tuli meiereisse appi pakkima,” täheldab Vilve. Karli töö on aga õhtune laudatoimkond – sööda ettelükkamine ja sõnnikuring. Ja kui kaugemal kooliskäijad nädalavahetuseks koju tulevad, siis panevad nad ikka oma käed külge.

Uus suund – agroturism

Pereettevõte tähendabki seda, et terve pere on töödesse kaasatud, ehkki ettevõtmistes saab tööd 17 palgalist inimest. Vilve naerab, et miskipärast mõtlevad paljud, et ta elab nagu mõisaproua – ei pea tööd tegema ja käib oma valdusi vaid üle vaatamas. Nii pole see aga kaugeltki, Vilve juhtida on töö meiereis. Tiidu rida on aga plaanid, projektid, lepingute sõlmimised, paberite vormistamine. Ja loomulikult peab peremees olema „punn iga augu ees”, olgu siis päeval või öösel. Elu trajektooril kodu-meierei-kodu-meierei-kodu kipub mõnikord üksluiseks ja aeg-ajalt tunneb Vilve, et tahaks „ära minna”. „Aga pole ju nii, et soovi korral astud minema – liiga kallis on see omasünnitatud laps,” naerab ta samas lõbusalt. Nii et mine tea, kui tõsiselt ta seda vahel mõtleb…

Viimasel ajal on Nopril aga möödunuga võrreldes hoopis rahvarohkem, sest talu on algust teinud Eestis alles haruldase tegevusala – agroturismiga. Talukompleks, kus on kõrvuti laut lehmadega ja meierei, annab ideaalse võimaluse demonstreerida, kuidas piim toodanguks saab. Soovi korral saavad lapsed proovida võitegu või koorelahutamist. „Maaelu on Eestis olnud liiga põllumajanduskeskne ja efektiivsusele suunatud. Täna võimaldab suur töökohtade vajadus maal alustada ka mõne ebatavalise ettevõtmisega, millel otsene seos põlluga puudub,” tõdeb Tiit.

Huvi Nopri tegemisi kaema tulla on Tiidu sõnul märkimisväärne ning keskeltläbi keerab nädalas hoovi kaks bussitäit rahvast. Selsamal viinakuu kesknädala päevalgi on saabumas bussitäis rahvusvahelisel alternatiivenergeetika konverentsil osalejaid. Sooviga näha heitsoojuse kasutamist meierei energiasüsteemis ning teraviljajäätmetel töötavat katlamaja. Sellisel maaelu mitmekesistaval moel jagub tegemisrõõmu ja sagimist igasse päeva, eesmärgiks ikka elu jätkumine külas.

Nopri talumeierei

  • Nopri Talumeierei on Võrumaal Misso vallas Kärinä külas asuv pereettevõte, kus peetakse lehmakarja, kelle piimast valmistatakse kohapeal kohupiima, jogurtit, võid, sõira, hapukoort ja muud suupärast.
  • Talu on silma paistnud pideva arenguga: edendatud on nii loomakasvatust kui ka töötlemist. 2005. aastal omistati talule parima tootmistalu tiitel, samal aastal täiendas talu karja 106 mullikaga ning sai valmis uus vabapidamislaut.
  • Sellel kevadel avas Nopri meiereist, kauplusest ja seminarisaalist koosneva uue tootmiskompleksi, mis läks koos sisseseadega maksma 15 miljonit krooni.
  • Uue meierei tööd juhib arvuti, mis tagab toodangu stabiilse kvaliteedi. Vajalike ehitustööde tegemiseks, talutehnika ja meierei sisseseade muretsemiseks on tuge saadud MAK-toetustest.
  • Sellest aastast tegeleb talu karjakasvatuse ja meiereitöö kõrvalt ka agroturismiga.
 

Kristiina Viiron

Viimati uuendatud: 15. september 2014