Taudide leviku vältimiseks on oluline informeerida järelevalveasutusi kohtadest, kus loomi peetakse. Juhul kui loomataud on siiski puhkenud, on nimelt loomapidamishoonete asukoht aluseks taudikolde ja taudist ohustatud tsooni määramisel.
Loomakasvatushooned ja -rajatised ning loomade pidamiseks piiritletud alad peavad oma asukoha, projektlahenduse, tehnoloogia ja mikrokliima poolest vastama veterinaarnõuetele ja olema järelevalveasutuse tunnustatud või seal registreeritud.
Teine oluline tegevus loomade pidamise korraldamisel on järgida loomapidamiseks kasutatavates ehitistes loomade ehitisse juurdetoomise ja sealt väljaviimise nõudeid ning teha loomadele ettenähtud uuringuid ja vaktsineerimisi.
Loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade veterinaarnõuded, samuti loomade pidamisele, tunnustamisele või registreerimisele kuuluvate loomakasvatushoonete ja -rajatiste ning loomade pidamiseks piiritletud alade loetelu ning nende tunnustamise ja registreerimise korra kehtestab Vabariigi Valitsus või tema volitatud minister.
Loomade pidamise veterinaarnõuetena käsitatakse ka nõudeid loomade ning nende paljundamisega seotud tegevuste kohta (näiteks haudemunade tootmine ja hautamine, embrüote kogumine ja siirdamine ning muu sarnane tegevus). Nimetatud nõuded on ka kõige rangemad, kuna paljundusmaterjali kasutatakse väga laialdaselt erinevates karjades ja oht selle käigus taude edasi kanda on eriti suur.
Loomade identifitseerimine
Loomade identifitseerimise viisid on nende märgistamine, kirjeldamine või kuuluvuse määratlemine. Kirjeldamise ja kuuluvuse kaudu identifitseeritakse loomaliike, kelle puhul on see pidamisviisist sõltuvalt üldiselt tavaks.
Mõistete selgitused
Märgistamine
Märgistamine tähendab seda, et loom varustatakse eristamist võimaldava püsiva ning kordumatu kunstliku tunnusega. Kõrvamärgiga märgistatakse veiseid, lambaid, kitsi ja aretussigu. Elektroonilise märgistusvahendiga (transponder ehk mikrokiip) märgistatakse lemmikloomi, põllumajandusloomadest hobuslasi. Põllumajandusloomi võib soovi korral märgistada ka elektroonilise kõrvamärgiga või vatsabooliga.
Kirjeldamine
Kirjeldamist kasutatakse selliste loomade eristamiseks, keda ei ole võimalik või otstarbekas nähtavalt märgistada, kuid kellel on iseloomulikud tunnused (hobuslased).
Kuuluvuse määramine
Kuuluvuse kaudu (sünniehitis) identifitseeritakse loomi, keda ei ole võimalik või otstarbekas märgistada ja kelle kohta ei saa selle liigi isendite suure välise sarnasuse tõttu koostada ka kirjeldust (sead).
Põllumajandusloomade märgistamine
Põllumajandusloomade identifitseerimine on osa tegevustest, millega tagatakse inimesele ohutu toit.
Põllumajandusloomadest identifitseeritakse veiseid (sh pühvlid ja piisonid), sigu, lambaid, kitsi, hobuslasi (hobused, sebrad, eeslid ja nende ristandid), kaamellasi ja hirvlasi.
Karjast tohib välja viia (nt tapamajja viia, müüa, teisele loomapidajale anda) vaid põllumajanduslooma, kes on nõuetele vastavalt identifitseeritud ja registreeritud.
Loomapidaja kohus on oma loom või loomad nõuetekohaselt identifitseerida.
Identifitseeritud põllumajandusloom registreeritakse riiklikus põllumajandusloomade registris, mida peab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA). Korrastatud andmekogu abil ennetatakse ja tõrjutakse loomataude ning kaitstakse inimest loomadega ühiste ja loomade kaudu levivate haiguste eest.
Põllumajandusloomade identifitseerimise ja registreerimise üle teeb järelevalvet Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA).
Loomapidajale on loomade identifitseerimine kasulik. See võimaldab koguda oma loomade kohta tervise- ja poegimisandmeid, neid analüüsida ja langetada selle põhjal parimaid otsuseid karja haldamisel. Elektroonilised märgised suurendavad andmekogumise kiirust ja täpsust veelgi.
Identifitseeritud looma karja toomisel teab loomapidaja looma päritolu ja saab nii vältida majanduslikku kahju põhjustava loomataudi sissetoomist oma karja.
Märgistamise erisused loomaliikide kaupa
- Veiseid, lambaid ja kitsi märgistatakse kahe identse kõrvamärgiga, millel on looma kordumatu identifitseerimisnumber. Veistel on lisaks ka veisepass.
- Sigu märgistatakse tätoveeringu või kõrvamärgiga, millel on kirjas nende sünniehitise kordumatu registreerimise number.
- Hobuslasi märgistatakse kaela piirkonda naha alla süstitava elektroonilise märgistusvahendiga (transponder ehk mikrokiip). Lisaks kordumatule transponderikoodile on hobuslastel ka kordumatu unikaalne elunumber (UELN, inglise unique equine life number) ning hobuslase pass koos kirjeldusega. Mikrokiibi paigaldab veterinaararst. Hobuslase passi annab välja aretusorganisatsioon.
Märgistamiseks vajalikud kõrvamärgid, juhendid nende paigaldamiseks ja vajadusel ka sobivad paigaldustangid saab Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli ASilt.
Viimati uuendatud 06.07.2023
