Sissejuhatus
Põllumajandussektorile on seatud mitu suurt eesmärki:
- pakkuda elanikele kvaliteetset ja taskukohast toitu;
- arendada elujõulisi maapiirkondi;
- tagada avalikke hüvesid, nagu keskkonnahoid, kliimaeesmärkide täitmine ja toidujulgeolek.
Nende eesmärkide poole pürgides tuleb arvestada teatud sisemiste vastuoludega ning leida tasakaal erinevate huvide ja vajaduste vahel.
Viimaste aastate kriisid, nagu ülemaailmne majanduslangus, kliimamuutused ja täiemahuline sõda Ukrainas, on näidanud, et põllumajandustootjad peavad suutma kriisiolukorras kiiresti kohaneda. Selleks on vaja tagada toidutootmine kohalikul tasandil – põllumajanduse elujõust sõltub meie toidutootmise võimekus ning varustuskindlus.
Eesti panustab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika perioodil 2021–2027 keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmisse ligikaudu 450 miljonit eurot. Sellega soovime aidata oma toidutootjaid roheüleminekul.
Riik toetab mitmesuguste kliima- ja keskkonnahoidlike tavade rakendamist, investeeringuid tõhusamatesse ja kestlikumatesse tehnoloogiatesse ning ressursikasutusse. Ühtlasi aga panustab riik ka põllumeeste keskkonnaalaste teadmiste süvendamisse.
Kestlikkuse seisukohast on vaja arendada ring- ja biomajandust, et tagada tulevikus veelgi parem toiduga varustatus. Üha suuremal määral tuleb võtta kasutusele taastuvaid bioressursse, mida on võimalik saada nii põllumajandusest, toidutootmisest, metsandusest kui ka kalandusest ja vesiviljelusest.
Eesti toidutööstusettevõtted pakuvad kvaliteetset, kestlikku ning puhast toodangut. Uuenduslike tehnoloogiate, digilahenduste ja teadustulemuste rakendused peavad jõudma ka väikese ja keskmise suurusega ettevõteteni.
Esmatootjad ei tohi tarneahelas jääda üksnes toorme tootjaks, vaid nad peavad saama õiglase osa kogu loodavast lisandväärtusest. Toimepidevuse tagamiseks peavad tootjatel olema kättesaadavad vajalikud sisendid.
Juba 2024. aastal sai alguse Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika 2028. aastal algava uue rahastusperioodi eesmärkide ja eelarve kokkuleppimine. Eestile on väga oluline tutvustada läbirääkimiste käigus oma seisukohti ja vajadusi põllumajanduse ning toidutootmise vallas, kuna sellest sõltub meie põllumeeste heaolu ning toidu kättesaadavus tulevikus.
- Läbirääkimistel on meie peaeesmärk tagada meie põllumeestele liidu ühisturul teiste liikmesriikide põllumeestega võrdsed tingimused.
- Lisaks keskkonnaeesmärkidele on meie fookuses põllumajanduse konkurentsivõime ja toiduga varustatuse tagamine mis tahes olukorras.
- Samuti leiame, et toetuste nõudeid tuleb muuta paindlikumaks, et neid saaks kriisitingimustega kiiresti kohandada.
- Tarbijad ootavad järjest enam põllumajandusloomade paremat kohtlemist ja pidamistingimusi. Samal ajal peab säilima Eesti põllumajandustootjate elujõulisus ja seeläbi olema tagatud riigi toidujulgeolek.
Loomakasvatuse vallas peame valmis olema ka looma- või linnutaudipuhanguteks ning üldisteks majandusolukorrast tingitud turumuutusteks, mis võivad avaldada väga suurt mõju ettevõtjatele ja tööhõivele ning lõpuks isegi toidujulgeolekule. Taudipuhangute ohjamiseks on vajalikud mitmesugused bioturvalisuse meetmed ja tõhus kontrollisüsteem. Me kõik peame ühiselt pingutama selle nimel, et Eesti püsiks suu- ja sõrataudivaba.
Üha sagedasemaks muutuvad paraku ka ebatavalised ilmastikuolud, millega kohanemine on selgelt suur proovikivi. Eesti põllumajandusettevõtjad saavad tänavu 3,3 miljonit eurot toetust eelmisel kahel aastal ebasoodsatest ilmastikutingimustest tingitud majandusliku kahju osaliseks hüvitamiseks. Eesti eri piirkondi tabasid 2023. aasta lõpul ja 2024. aastal tugeva mõjuga ebatavalised ilmastikutingimused, mis mõjutasid kõige enam kartuli-, rapsi-, rüpsi-, puuvilja-, köögivilja- ning marjakasvatust.
Suur murekoht on kodumaise toidu tarbimise vähenemine, kuna inimeste ostujõud on kahanenud. Eestis on toiduainete hinnakasv olnud viimasel ajal Euroopa Liidu kõrgemate seas. Mõnes tootegrupis on keeruline tagada ka toiduga isevarustatust.
Riigi tegevusvarude tagamise kõrval pööratakse üha enam tähelepanu elutähtsate valdkondade toimepidevusega seotud teemadele. Elektri- ja sideteenuste kõrval on toidu varustuskindluse tagamine kriisi ajal elulise tähtsusega ja riigi üks olulisemaid ülesandeid. Suurema kriisivalmiduse nimel on ühiselt valmis panustama nii avalik sektor kui ka ettevõtjad.
Sektori elujõu tagamiseks on tarvis parandada põllumajanduse üldist kuvandit, toetada noori põllumajandusega alustamisel ning vähendada äsja alustanud ettevõtjate väljalangemist sektorist.
Kahe aastakümnega on Eesti toidutootmises ja maaelu arengus kogunenud palju edulugusid. Samas seisab praegu põllumajandussektori ees hulk katsumusi, mis on tingitud nii keerulisest geopoliitilisest olukorrast, muutuvast ilmastikust kui ka Euroopa Liidu rohelise kokkuleppe ambitsioonikatest eesmärkidest.
Kas toidu tagamine on vaid ettevõtete mure? Kindlasti mitte. Riik – see oleme ju meie. Eesti toidul on oma lugu ja väärtus – väärtustagem kohalikku toitu!
-
Hendrik Johannes Terras
regionaal- ja põllumajandusminister
Toidujulgeolek on lai mõiste. Enam levinud definitsiooni järgi võib seda nimetada ka toiduga kindlustatuseks.
See omakorda tähendab, et kõigil inimestel on igal ajal füüsiline, sotsiaalne ja majanduslik juurdepääs piisavale, ohutule ja toitvale toidule, mis vastab nende toidueelistustele ja toitumisvajadustele, et elada aktiivset ja tervislikku elu. See on õige eesmärk ning selle suunas tuleb liikuda.
Siiski on olukordi, kus see võib olla ajutiselt saavutamatu ambitsioon, eelkõige juhul, kui tarneahelaid ja süsteemi tavapärast tegevust on tõsiselt häiritud. Sellist olukorda nimetame kriisiks.
Praegu kirjeldavad tulevikuriskide prognoosid suuri muutuseid maailmas nii kliimas kui ka uutes tehnoloogiates, aga viimastel aastatel järjest tugevamalt ka julgeoleku valdkonnas.
Graafikul on ülevaade Maailma Majandusfoorumi ekspertküsitluse tulemustest. Vastajatel paluti hinnata erinevate riskide realiseerumise tõenäosust kahe ja kümne aasta jooksul.
Tähelepanu väärib see, et kuigi lühikeses ehk kaheaastases perspektiivis nähakse olulistena julgeolekuriske, sh hübriidriske, siis pikas, kümneaastases perspektiivis nähakse keskkonna ja elukeskkonnaga seotud riskide arvestatavat suhtelist suurenemist. Esikümnes on jätkuvalt siiski ka küberohud ning võlts- ja eksiteabe levik, mis on seotud digimaailma ja tehisintellekti arenguga.
2023. aasta alguses koostasime koos toidusektori esindajatega "Toidu varustuskindluse strateegia 2023+".
Selles hindasime põhilisi ohte, tugevusi ja nõrkusi ning sõnastasime nende riskide maandamiseks olulisemad ülesanded nii riigile kui ka tarneahela ettevõtetele.
Peamiselt kantuna muutunud julgeolekuolukorrast pärast Venemaa uue agressioonisõja algust Ukrainas sai põhiliseks maandatavaks ohuks määratud sõjalise konflikti ja hübriidtegevuste mõju vähendamine toidutarneahela toimepidevusele.
Strateegias sõnastasime ka toidujulgeoleku nn kriisidefinitsiooni – toidu varustuskindluse. Toidu varustuskindlus on riigi ülesanne tagada elanikkonna toiduga varustatus kriisis ulatuses, mis on vajalik iga elaniku esmavajaduse rahuldamiseks. Toidu varustuskindlus peab olema tagatud nii tsiviilkriisi kui ka sõja ajal.
Toidu varustuskindluse tagamine on üks ministeeriumi riigikaitselisi ülesandeid.
Oktoobris 2024 võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu elutähtsa teenuse osutajate toimepidevust käsitlev direktiiv (Critical Entities Resilience Directive).
Sellega sai Regionaal- ja Põllumajandusministeerium enda vastutada elutähtsa teenusena toiduga varustatuse tagamise. See tähendab tarneahelaülese riskianalüüsi ja strateegia koostamist, aga ka ettevõtjate toetamist nende kriisiplaanide ja riskianalüüside koostamisel selliselt, et need oleksid osa riigi ühisest kriisiplaanist.
Oma riigikaitselist toidu varustuskindluse tagamise ülesannet saame täita vaid koostöös erasektoriga ning see põhineb ühisel eesmärgil. Ettevõtjad tahavad jätkata toimimist igas olukorras, sealhulgas ka kriisis. Meie riigina tahame samuti, et ettevõtjad jätkaksid toimimist igas olukorras; ka siis, kui see kriisiolukorras enam majanduslikult mõistlik ei pruugi olla. Selleks peame tegema koostööd kui võrdsed partnerid. Vaid nii on meie ühine eesmärk saavutatav.
Toidu varustuskindlus toetub neljale sambale:
- riiklik isevarustatus – kui palju ja mida me ise Eestis kasvatame ja suudame ümber töödelda;
- toimepidevad ettevõtted kogu tarneahelas – kui suuri šokke suudab tarneahel absorbeerida tõsiste häireteta;
- toimiv kaubavahetus – suur osa inimesteni jõudvast toidust ja toidu tootmiseks vajalikest sisenditest tuleb üle piiri ning paljude kohalike tootjate elujõulisus sõltub ekspordi võimekusest;
- varud – inimese kodused varud, tarneahelasisesed varud ja riigi varud, sh välisabi.
Varustuskindluse strateegia sai peaministri heakskiidu juunis 2023. Alates sellest ajast oleme strateegia eesmärke samm-sammult ellu viinud.
Strateegia tegevuskava olulisemad tegevused, millega 2024. aastal algust tegime:
- hakkasime arendama nn kriisipoodide võrgustikku;
- parandasime kütusevaru hajutatust, pakkudes esmatootjatele toetust oma territooriumile kütusemahutite rajamiseks;
- lõime koostöös tarneahela teiste lülidega ühise kriisikommunikatsiooni võrgustiku ja mudeli;
- lisasime tarneahela olulisemad ettevõtted prioriteetse elektritarbijate nimekirja;
- tagasime kriitilisele tehnikale juurdepääsu kriisiaegsele vedelkütusele;
- koordineerisime kriitilise tehnika vabastamist riigikaitselistest kohustustest.
Enamik neist ülesandeist on jätkuvad ja arenevad. Jõuline algus on aga tehtud, tänu millele on tõusnud Eesti inimeste võime ka rasketes kriisides paremini hakkama saada.
2024. aasta lõpuks suutsime leida koostöös AS Eesti Varude Keskusega üle Eesti 46 nn kriisipoodi, kus toidu- ja esmatarbekaupu müüakse edasi ka tõsiste elektrihäirete korral.
2025. aasta alguses tagab varude keskus neile poodidele võimsad generaatorid (100–250 kVA), samuti loome poodidele kriisiaegse tankimise lahenduse. Kaupluste kaubaga täitmine kriisis jääb kaupmeeste endi ülesandeks.
2025. aasta jooksul on plaanis võtta toidu jaekaubanduses laiemalt kasutusele ka internetiühenduseta makselahendus. Nn offline-maksete võimaldamine on ministeeriumi ja Eesti Panga vaheline koostöö, millega on hästi kaasa tulnud kõik suuremad toidukaupade jaeketid ning pangad.
Kriisipoodide võrgustiku loomise lõppeesmärk on tagada 2026. aasta lõpuks üle Eesti 110 poodi, mis on kriisides teistest toimekindlamad.
Kriisipoodide ja tegelikult kõigi toidutarneahela ettevõtete toetamiseks kriisis sai kokku lepitud kriisiinfo vahetamise võrgustik ja mudel, mille keskmeks on ministeeriumi kriisistaap. Mudeli töö prooviti läbi ka staabiharjutuse käigus ning praegu hoiame oluliste ettevõtjatega regulaarset ühendust.
2024. aastal täitsime veel ühe varustuskindluse strateegia eesmärgi – nimelt lõime toetusmeetme vedelkütusevaru suurendamiseks esmatootmise ja -töötlemise juures. Huvi meetme vastu oli väga suur ja toetused makstakse välja 2025. aasta jooksul. Selle tulemusena peaks tekkima sektoris märkimisväärne vedelkütusevaru, mis aitab leevendada kriiside või hübriidtegevuste mõju.
Sama meetmega toetasime ka kohalike omavalitsuste üksuste kriisivalmidust. Meedet luues viisime kokku põllumehed ja omavalitsused, et nad saaksid meetme toel ühist kriisivalmiduse eesmärki silmas pidades koostööd teha.
Toidu varustuskindluse tagamine vajab meie kõigi pidevat ühist pingutust. Vaid nii on meil keskkond, kus toidutootjad saavad areneda ja kus saab kasvatada piisavalt mitmekülgset toitu; kus toidutööstused on majanduslikult elujõulised ja piisavalt hajutatud; kus logistika on toimepidev ja toidukaubandus toimib. Viimased kaks ei ole toidujulgeoleku vaatest ministeeriumi töö fookuses, kuid mängivad siiski kriitilist rolli toidu viimisel inimesteni.
2024. aasta paistis silma keerulise julgeolekuolukorra ja äärmuslike ilmastikutingimuste poolest.
Eesti põllumehed said mullu Euroopa Komisjonilt erakorralist kriisiabi, et osaliselt hüvitada ebasoodsatest ilmastikutingimustest põllumajandussektorile tekitatud kahju. Äärmuslike ilmastikutingimuste esinemise sagedus ja ulatus on tõstnud selle teema fookusesse.
Lisaks mõjutab Euroopat Venemaa peetav agressioonisõda Ukrainas, mistõttu on oluline Euroopa jätkuv toetus Ukrainale.
Nii sõda kui ka ilmastikust põhjustatud kriisid on Euroopas tõstnud arutelude keskmesse kriisideks valmistumise.
Tagatud peab olema toidujulgeolek ning tarneahelate toimimine kriisiolukorras. Soome endine president Sauli Niinstö on koostanud raporti selle kohta, kuidas Euroopa tsiviil- ja sõjalist valmisolekut tugevdada, pakkudes vastupanuvõime tõstmiseks välja vajalikud sammud Euroopa Liidu tasandil.
Samuti on Euroopa Liidu fookuses tugev ühisturg, mis põhineb ausal konkurentsil ning võrdsetel võimalustel liikmesriikidele ja ettevõtjatele.
Mullu möödus esimene aasta Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika 2021–2027 rakendamisest ning hakati tegema kokkuvõtteid esimese rakendusaasta kogemuste kohta. Aruteludele andsid lisaks kriisidele hoogu mitmed põllumajandustootjate protestid, mis olid tingitud ühise põllumajanduspoliitikaga seotud suurenenud halduskoormusest ja selle rakendamise keerukusest.
2024. aasta jaanuaris algatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen strateegilise dialoogi põllumajanduse tuleviku teemal, et ühiselt leida lahendusi sektori ees seisvatele katsumustele. Dialoogi tulemusena esitati soovitused edasiseks, et liikuda tasakaalustatud põllumajandus- ja toidusektori suunas. Põllumajandussektori ees seisvad katsumused on pälvinud ka Euroopa liidrite tähelepanu ja leidnud käsitlemist Euroopa Ülemkogus.
Välja toodut arvestades on üha kesksemaks märksõnaks muutunud ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamine. Lahendusi püütakse leida juba praeguse programmperioodi jooksul. Eelmise aasta esimeses pooles lihtsustati põllumajandustoetuste tingimuslikkuse nõudeid, näiteks maa tootmisest kõrvalejätmise nõuet.
Uusi ühise põllumajanduspoliitika lihtsustamisvõimalusi otsitakse veelgi.
Möödunud aasta lõpus ametisse asunud uue Euroopa Komisjoni kolleegiumi põllumajandus- ja toiduvolinik Christophe Hansen on lubanud esitada selleks täiendavaid ettepanekuid.
Kalanduses toimusid mullu oktoobris ja detsembris liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogu istungitel olulised, kuid keerulised iga-aastased kvoodiläbirääkimised nii Läänemere püügivõimaluste kui ka kaugpüügivõimaluste üle. Läbirääkimised möödusid Eestile edukalt. 2025. aastal on lisaks oodata arutelusid liidu ühise kalanduspoliitika tuleviku kohta.
Veterinaaria vallas arutati mullu eelnõusid, mis käsitlevad koerte ja kasside jälgitavuse ja heaolu tagamise nõudeid ning loomade heaolu tagamist nende transpordil. Uusi aretustehnoloogiaid käsitleva eelnõu asjus ei ole aga veel kokkulepet saavutatud ja arutelud jätkuvad.
Järgnevatel aastatel on Euroopa poliitikas kesksel kohal uue, 2028. aastal algava Euroopa Liidu finantsperioodi ettevalmistus.
Läbirääkimiste ja arengute käigus on üha olulisem arvestada Euroopa Liidu laienemise perspektiiviga. 2025. aastal on oodata nii Euroopa Liidu mitmeaastase eelarve, ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvuspoliitika kui ka merendus- ja kalandusfondi ettepanekuid. Mullu hakkasime juba selleks valmistuma, koostades nägemuse sellest, milliseid suundi neis poliitikavaldkondades me soovime tulevikus näha, ja sõnastades meie prioriteedid eelseisvateks läbirääkimisteks.
ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioonis (FAO) möödus 2024. aasta piirkondlike ja tehniliste komiteede istungite tähe all. Sel aastal toimus kaks FAO nõukogu istungjärku; mõlemal pälvisid palju tähelepanu ülemaailmne toiduga kindlustatus ja seda ohustavad tegurid, eriti suured rahvusvahelised kriisid, nagu Venemaa agressioonisõda Ukrainas ja Iisraeli-Palestiina konflikt. Lisaks sellele avaldas FAO peadirektor Qu Dongyu vahetult enne nõukogu detsembri istungjärku organisatsiooni reformimise visiooni, mis koondaks tema kätte palju võimu. Kuigi absoluutne enamus liikmesriike olid sellele visioonile tuliselt vastu, kandub see vastasseis kindlasti üle ka 2026. aastasse. Mis sellest saab, seda näeme juba FAO 80. juubelit tähistaval konverentsil tänavu suvel.
2024. aastal valiti Eesti esimest korda juhtpartneriks meie valdkonna mestimisprojektis. Koostöös Hollandiga aitame aastatel 2025–2027 Moldova põllumajandusministeeriumil ja maksuagentuuril Euroopa Liiduga liitumiseks vajalike reformidega edasi minna projektiga „Põllumajandus- ja toiduainesektori seire, andmehalduse ja maksete haldamise tugevdamine“ (Twinning Agrifood – Strengthening Sector Monitoring, Data Management and Payment Administration in Moldova). Projekti maht on 900 000 eurot ja seda rahastab Euroopa Komisjon. Projektiga on seotud eksperdid üle terve haldusala ehk lisaks ministeeriumile ka Maaelu Teadmuskeskusest ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist.
2024. aastal saatsime Rahvusvahelisse Põllumajanduse Arengu Fondi (IFAD) üheks aastaks Eesti eksperdi, kes kirjutab Ukraina arengukava.
Kahepoolsetes suhtes keskendusime Euroopa Liidu kandidaatriikidele ja Balti riikide koostööle. Suuremat tähelepanu pöörasime ka Saksamaale.
Taas korraldasime traditsioonilise iga-aastase ringreisi Eestis resideeruvatele diplomaatidele, et tutvustada suursaadikutele ja majandusnõunikele aktuaalseid teemasid meie maaelust, põllumajandusest ja toidutootmisest. Ringreisi keskmes olid seekord innovatsioon toidutööstuses, regionaalpoliitika aktuaalsed teemad ning ettevõtluskeskkonna areng regioonides Järvamaa ja Viljandimaa näidetel.
Nagu tavaks saanud, oli Eesti väljas ka Berliinis toimuval rahvusvahelisel toidu- ja põllumajandusnäitusel Grüne Woche. Lisaks ülemaailmsel põllumajandusministrite tippkohtumisel osalemisele kohtus minister Piret Hartman Eesti messialal kahepoolselt Moldova ja Ukraina põllumajandusministriga ja Gruusia asepõllumajandusministriga; lisaks osales ta ka kolme Balti riigi põllumajandusministrite ühiskohtumisel. Kohtumistel arutati kahepoolset koostööd ning Ukraina ja Moldova abistamist nende õigusraamistiku harmoniseerimisel Euroopa Liidu omaga.
Mullu toimus ka konverents Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tulevikust; sellega seoses külastas Eestit ka Soome põllumajandusministeeriumi kantsler Pekka Pesonen.
Oktoobri alguses külastas minister Hartman Saksamaal Rahuleiva konverentsi. Visiidi käigus kohtus ta ka Saksamaa põllumajandusministri Cem Özdemiriga, kellega arutas muu hulgas Saksamaa ja Eesti koostööd Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku valguses.
Leedus toimus kolme Balti riigi ning Ukraina ja Moldova põllumajandusministrite ühiskohtumine, mille eesmärk oli kaardistada valdkonnad, kus teha koostööd Moldova ja Ukrainaga nende lõimumisel Euroopa Liiduga.
Selleks et Eesti toitu rahvusvaheliselt tutvustada ja turundada, korraldasime 2024. aastal kaks suuremat välisvisiiti.
Veebruaris toimus minister Madis Kallase juhtimisel kõrgetasemeline visiit Araabia Ühendemiraatidesse, mille käigus kohtuti sealse kliimamuutuse ja keskkonnaministri Amna bint Abdullah Al Dahak Al Shamsiga ning allkirjastati vastastikuse mõistmise memorandum.
Visiidi raames külastas minister piirkonna suurimat toidu- ja joogimessi Gulfood 2024, kus ta andis ka intervjuusid kohalikule meediale.
Gulfoodi innovatsiooniauhindade jagamisel on Eesti tooted leidnud äramärkimist juba viimased viis aastat. 2024. aastal pälvis OÜ YOOK messil innovatsiooniauhinna parimate tervise- ja heaolutoodete kategoorias.
Detsembris toimus minister Piret Hartmani juhtimisel kõrgetasemeline visiit Indiasse; ministrit saatis visiidil äridelegatsioon. Visiidi eesmärk oli alustada aktiivselt Eesti toitu tutvustavate tegevustega Indias ning tutvustada Eesti toiduainetööstuse tugevusi ja võimalusi.
Visiidi raames toimus mitu kõrgetasemelist kohtumist, sh India kaubandusministriga, kahe ministeeriumi kantsleriga (põllumajandus ja toiduainetööstus) ning Maharashtra osariigi kuberneriga. Kohtumisel India põllumajanduse ja põllumeeste heaolu ministeeriumi kantsleriga lepiti kokku sõlmida 2025. aasta jooksul ministeeriumitevaheline koostööleping. India on edastanud meile juba koostöölepingu projekti.
Lisaks osaleti esimest korda messil SIAL India, mis kujunes meie ettevõtjate jaoks edukaks – nad pälvisid messilt kaks innovatsiooniauhinda. TFTAK sai hernevalgu baasil loodud „lõhefilee“ eest kuldse innovatsiooniauhinna ning Revala OÜ sai hõbedase innovatsiooniauhinna vitamiinirikka piimavaba jäätisepulbri eest.
Enamik kirjeldatud välispoliitilisi tegevusi jätkub ka 2025. aastal. Tähelepanu keskendame kindlasti Euroopa Liidu kandidaatriikide toetamisele ning liidu poliitikavaldkondade tulevikusuundade arutellu panustamisele.
Parem toidukeskkond toetab head tervist ning vähendab tervishoiuga seotud kulusid ühiskonnas. Peame tähtsustama seda, et meie toidukeskkond soodustaks tervist toetavaid ja keskkonnahoidlikke toiduvalikuid.
2024. aastal valmistasime ette pakendamata toidu toidualase teabe nõuete muudatused.
Nõuete muutmise eesmärk on parendada toidukeskkonda, et võimaldada tarbijal teha kestlikumaid, sealhulgas tervist toetavamaid valikuid.
Muudatuse kohaselt tuleb toitlustusettevõttes esitada pakendamata toidu koostisosana kasutatud värske, jahutatud ja külmutatud veise-, sea-, kitse-, lamba- ja kodulinnuliha (sh ka hakkliha) päritolu. See tähendab, et näiteks tarbijale, kes tellib restoranis seapraadi, tuleb anda kirjalikku infot (nt menüüs, muul sildil) liha päritolu kohta; täpsemalt selle kohta, mis riigis kasvatati loom, kellelt saadi toidus kasutatud liha.
Muudatus aitab kaasa sellele, et ka n-ö automaatsete ostuotsuste tegemisel saaks hoiakuline eelistus avaldada suuremat mõju. Meie seas on palju inimesi, kes soovivad teada, millest toitu valmistatakse ja kust see pärineb. Võimaldades tarbijale täpsemat infot toidu päritolu kohta, muudame toidutarneahela tema jaoks läbipaistvamaks ja anname talle võimaluse eelistada kohalikust toorainest valmistatud toitu. Nii panustame ühtlasi ka kodumaise toidu tootmise jätkusuutlikkusse ja toidujulgeolekusse.
Lisaks päritolu esitamise nõude kehtestamisele teeme mitu muud muudatust. Näiteks kehtestame nõude, et kaupluses tarbija juuresolekuta vahetult müügiks pakendatud toidu (salatid, einevõileivad jms) puhul tuleb esitada koostisosade loetelu ja toidu toitaineline sisaldus (toidu energia-, rasva-, süsivesiku-, suhkru-, valgu-, soolasisaldus ning küllastunud rasvhapete sisaldus) 100 g või 100 ml kohta sarnaselt müügipakendis toiduga. Sellega paranevad tarbija võimalused teha teadlikke ja tervist toetavaid valikuid. Lisaks täpsustame annetatava toidu teabe nõudeid, et vähendada halduskoormust toidu annetajale, aga tagada samas tarbija piisav informeeritus, eelkõige toiduohutuse vallas. Tarbijale tuleb esitada toidu nimetus, teave allergeenide kohta ja annetaja või vastuvõtja kontaktandmed.
Mullu otsisime võimalusi, kuidas muuta avaliku sektori ostetav toit tervislikumaks ja keskkonnahoidlikumaks.
Üks võimalusi kujundada toidukeskkonda on teha seda läbi avaliku sektori toitlustusteenuste kestlikumaks muutmise. Avaliku sektori toitlustusteenust pakutakse lasteaedades, koolides, haiglates, hoolekandeasutustes, kinnipidamisasutuses ja Kaitseväes. Lisaks korraldavad avaliku sektori asutused pidevalt hankeid, millega tellitakse toitlustusteenust või toitu. Kokku on töö- ja koolipäeval Eestis avaliku sektori toitlustusteenusega pakutavast mõjutatud üle 270 000 inimese, mis on väga suur arv, ning teenusega pakutav toit mõjutab toitumist oluliselt.
Valituse koalitsioonileppes on nähtud ette tegevusi, millega otsida võimalusi kasutada avaliku sektori toitlustuses senisest suuremas mahus kohalikku ja tervist toetavat toitu ning suurendada taimse toidu osakaalu. 2. mail 2024 toimunud valituse nõupidamisel otsustati muu hulgas edasi liikuda keskkonnahoidlikkuse kriteeriumite kehtestamise teemaga avaliku sektori toitlustuse riigihangetes.
Keskkonnahoidlike riigihangete kaudu saab anda eelise toodetele ja teenustele, mille ökoloogiline jalajälg on väiksem, ning edendada tervist toetavat toitumist. Kui praegu on keskkonnahoidlike kriteeriumite kasutamine riigihangetes vabatahtlik, siis tulevikus on üks võimalusi kehtestada kohustuslikud kriteeriumid nt selleks, et suurendada menüüdes taimse toidu osakaalu, vältida toidujäätmete teket, eelistada mahetoitu ja lühikese tarneahelaga toitu. Selliste kriteeriumite väljatöötamine vajab veel sotsiaalse, keskkondliku ja majandusliku mõju ning kriteeriumide koostoime analüüsi. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi koostatud analüüsi põhjal on plaanis kehtestada keskkonnahoidlikkuse kriteeriumid toiduvaldkonnas kliimaministri määrusega 2027. aastaks.
2024. aastal lepiti kokku mitme ühiskonnas pikalt arutelu all olnud loomaheaolu kitsaskoha lahendamise täpsemad tegevussuunad ja muutuste eluviimise ajaraam.
Loomade eestkosteorganisatsioonide ja linnukasvatussektoriga peetud arutelude ja koostatud analüüsi tulemusel oleme valmistanud ette loomakaitseseaduse muutmise ettepaneku. Pakutud muudatus näeb ette keelata uute puurikanalate rajamine alates 2026. aastast ja munakanade puurides pidamine alates 2035. aastast.
Aasta keskel valminud loomakaitseseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuses keskendusime lemmikloomade heaolu edendamise küsimustele. Kuna lahendamist vajavad küsimused on olulised ja muutuste esilekutsumine keeruline, oleme otsustanud minna edasi etapiviisiliselt.
Esimese etapina on plaanis 2025. aastal esitada eelnõuna ettepanekud näiteks koerte ketispidamise ja zoofiilia keelustamiseks, lemmikloomade kontrollimatu paljunemise piiramiseks, varjupaikadele tegevusloa nõude kehtestamiseks ning karistuste ülevaatamiseks.
Lisaks valmistati 2023. aastal koostatud veterinaarseaduse väljatöötamiskavatsuse põhjal ette muudatused veterinaarseadusesse. Pärast nende vastuvõtmist Riigikogus muutub 2027. aastal kohustuslikuks koerte, kasside ja valgetuhkrute mikrokiibiga märgistamine ja loomade ning nende pidajate andmete registreerimine Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti juurde loodavas lemmikloomaregistris.
Muutus on oluline loomade jälgitavuse tagamiseks, varjupaikade koormuse ja kohalike omavalitsuste kulude vähendamiseks hulkuvate loomadega tegelemisel ning lahti pääsenud looma kiireks tagastamiseks pidajale.
Euroopa Komisjoni algatusel on liiduüleselt kokkuleppimisel koerte ja kasside heaolule ja jälgitavusele esitatavad ühtsed nõuded ning loomade vedu reguleeriva määruse ajakohastamine. Viimasel on Eesti loomakasvatussektorile oluline mõju tulenevalt Eesti geograafilisest asukohast ja väljakujunenud kaubandussuhetest.
Põhilised erinevused võrreldes kehtiva õigusaktiga hõlmavad laiendatud reguleerimisala (hõlmatud on ka vesiviljelusloomad), vastutuse selgemat jagamist veo osapoolte vahel, veo koguaja lühendamist ja erinevaid puhkepause, suurendatud veo ruumiala loomadele, ekvivalentsed nõudeid liiduvälisele veole, piiranguid ekstreemsete temperatuuride korral tehtavatele vedudele, lisapiiranguid haavatavate loomade veole ja valdkonna digitaliseerimist.
Liikmesriikide algatusel suurendati mullu paindlikkust päritoluettevõttes loomade tapmisele – võeti vastu asjakohane liidu toiduhügieeninõuete määruse muudatus. Ettevõttes, kus looma kasvatatakse, on nüüd lubatud tappa lisaks piiratud arvul veistele, sigadele ja kodukabjalistele ka lambaid ja kitsi.
Sellise paindlikkuse võimaldamise eesmärk oli vähendada loomade stressi ja vältida hügieeniprobleeme, mis tekivad loomade transportimisel tapamajja. Lisaks aitab see vältida loomade vigastusi transpordi ajal – näiteks kui tapamajja tuleb saata loomi, kes on olnud vabapidamisel, ei puutu suurema osa aastast kokku inimestega ega ole seetõttu nendega harjunud.
Ennetamine on parem kui ravi.
2024. aastal Eesti loomakasvatusettevõtetes eriti ohtlike loomataudide juhtumeid ei olnud. Vaatamata sellele heale tulemusele oli olukord siiski keeruline.
Üldine sigade Aafrika katku riskifoon metsades on tõusuteel. Metssigade seireuuringuga tuvastati seakatku viiruse esinemine kokku 43 metsseal kuues maakonnas: Põlvamaa, Valgamaa, Võrumaa, Viljandimaa, Pärnumaa ja Ida-Virumaa.
Euroopa Liidu liikmesriikides levis laialdaselt lindude gripp ja esines väikemäletsejaliste katku juhtumeid. Kliima soojenemise tõttu nihkub järjest kaugemale põhja poole ka taude levitavate putukate ehk siirutajate leviala. Näiteks lammaste katarraalne palavik (bluetongue) on jõudnud Kesk-Euroopasse ja isegi Skandinaavia lõunaossa ning suurendanud taudi nakatumise ohtu ka Eestis.
Erinevate loomataudide levikuga kaasnevad riskid toovad ettevõtjatele vajaduse hinnata kriitiliselt üle oma bioturvalisuskavad ja mõelda läbi, kuidas hoida hoolsuskohustust meetmete võtmisel.
Aasta lõpus lisati bioturvalisuskava koostamise nõude loomaliikide loetellu lisaks sigadele, lindudele ja kaladele ka veised.
2024. aasta suvel kinnitati uuendatud ja kaasajastatud tegevuskava mikroobide antibiootikumiresistentsuse vähendamiseks veterinaarmeditsiini valdkonnas, mis kehtib aastani 2030. Tegevuskava eesmärk on vähendada põllumajandus- ja lemmikloomadel antibiootikumide kasutamist ning seeläbi vähendada ka mikroobide resistentsuse tekkeriske. Antibiootikumide kasutamine põllumajandus- ja lemmikloomadel on Euroopa Liidus langenud viimase kümne aastaga 35%, kuid langustrendi hoidmiseks on oluline kõikide osapoolte pidev pingutus. Tegevuskava on osa Sotsiaalministeeriumi koostatud lähenemisest „Üks tervis“ lähtuvast valdkondadeülesest riiklikust mikroobide antibiootikumiresistentsuse vähendamise tegevuskavast.
Mullu hakkasime andma põllumajandustootjatele ja neid ühendavatele tulundusühistutele koostöö edendamise toetust veiste nakkusliku rinotrahheiidi ja viirusdiarröa tõrjeprogrammide koostamiseks ja rakendamiseks. Lisaks jätkasime loomade tervist edendavate kõrgemate majandamisnõuete täitmise toetuse andmist.
Mahepõllumajanduses oleme oma kõrge mahepõllumajandusmaa osakaaluga Euroopa Liidu liikmesriikide seas esirinnas.
2024. aastal oli Eestis 1885 mahetootmisega tegelevat põllumajandusettevõtet ja ligikaudu 224 000 hektarit mahepõllumajandusmaad, mis moodustas kogu Eesti põllumajandusmaast ligikaudu 22%. Euroopa Liidu keskmine mahepõllumajandusmaa osakaal kogu põllumajandusmaas jääb veidi alla 10%.
Kuni 2022. aastani kasvas Eestis mahepõllumajandustootjate arv ja mahepõllumajandusmaa pindala pidevalt. Nii 2023. kui ka 2024. aastal aga vähenesid nii mahetootjate arv kui ka mahepõldude hektarid. Peamiste põhjustena on välja toodud keerulist majandusolukorda ja maheteravilja madalat turuhinda, aga ka suurt halduskoormust seoses mahepõllumajanduse nõuete täitmisega ning topeltkontrollidega.
Alates 2022. aastast toetab riik haridusasutustes mahetoidu pakkumist. Toetuse peamised eesmärgid on hüvitada haridusasutuste pidajatele mahepõllumajandusliku toidu kõrgema hinnaga seotud lisakulud, aidata kaasa toidutootmise kestlikkusele, tõsta laste teadlikkust mahepõllumajandusest ja keskkonnahoiust ning suurendada mahetoidu tarbimist ja seeläbi ka turunõudlust selle järele.
Toetus on suunatud lasteaedadele ja üldhariduskoolidele üle Eesti.
Mahetooraine kasutamist kompenseeritakse koolidele ja lasteaedadele, kus kasutatakse lastele toidu valmistamiseks igas kuus vähemalt 20% mahepõllumajanduslikke koostisosi ja kelle toitlustaja on sellest teavitanud Põllumajandus- ja Toiduametit.
Alates 2024. aasta IV kvartalist saavad suuremal määral toetust sellised haridusasutused, kus kasutatakse toidu valmistamiseks vähemalt 50% mahepõllumajanduslikke koostisosi.
Toetus on suurendanud haridusasutuste huvi mahetoidu pakkumise vastu. Kui 2021/22. õppeaastal pakuti mahetoitu 45 haridusasutuses, siis 2024. aasta lõpus pakuti mahetoitu juba 204 haridusasutuses – mis on ligikaudu 28% Eesti lasteaia- ja koolilastest.
Aastate 2023–2030 riiklikus mahepõllumajanduse tegevuskavas sõnastatud eesmärk on jõuda 2030. aastaks tasemele, kus vähemalt 50%-le Eesti lasteaialastest ja üldhariduskoolide õpilastest pakutakse mahetoitu.
Seemnekasvatus on Eesti teraviljasektori tugevus. 2024. aastal oli meil 92 seemnetootjat.
Seemnepõldude pindala on meil viimastel aastatel enamasti üha kasvanud, jõudes 2023. aastal 15 552 hektarini; mullu oli pind küll veidi väiksem, 14 883 hektarit.
Teraviljaseemnetega isevarustatuse tase on liikunud samuti tõusujoones – kasutades külvisenormi 180 kg/ha, saime Eestis mullu külvata 2023. aastal kohapeal toodetud sertifitseeritud seemnega pea 50% teravilja kasvupinnast.
2023. aastal tegeles seemnekartuli tootmise ja turustamisega 24 ettevõtjat üheksas maakonnas. Viimase viie aasta jooksul on ettevõtjate arv olnud enam-vähem sama, kuid seemnekartuli kasvatamise kasvupind on suurenenud, hõlmates 2023. aastal 266,49 hektarit. Tänu võimalusele taotleda sertifitseeritud seemnekartuli kasvatamise otsetoetust on kasvupind kasvanud aastaga üle 20%.
Põllumajandusliku toidutootmisahela alguspunkt on taimne paljundusmaterjal. Euroopa Liidu seemne ja paljundusmaterjali turustamist reguleerivad direktiivid pärinevad osaliselt aastast 1960 ning on seega mõneti kaasajale jalgu jäänud. Seetõttu on praegu liidu tasandil töös selliste direktiivide läbivaatus.
Taimekaitse valdkond on muutlikus seisus, mis tuleneb nii Euroopa Liidu ülestest õigusaktidest, kliimamuutustest, globaalsetest trendidest kui ka Eesti oludest.
Euroopa roheline kokkulepe, strateegia "Talust taldrikule" ja "Elurikkuse strateegia aastani 2030" on tõstatanud ühiskonnas uusi ootusi ja ambitsioone seoses taimekaitsevahendite kasutamise ja nendega seotud riskide vähendamisega.
Poliitilisel tasandil on kõlanud Euroopa Liidu ülesed sihid vähendada taimekaitsevahendite kasutust. 2022. aasta juunis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku kirjutada taimekaitsevahendite vähendamist käsitlev rohelise kokkuleppe eesmärk õigusaktidesse. Ettepaneku võttis komisjon küll 2024. aasta märtsis tagasi, arvestades selle eeldatavat tagasilükkamist seadusandlikus protsessis.
Üldine eesmärk on liikuda madalama riskiga taimekaitselahenduste kasutamise suunas. Praegu aga puuduvad Euroopa Liidus sobiva efektiivsusega alternatiivid keemilistele taimekaitsevahenditele. Teha tuleb tööd selle nimel, et liidu uute algatuste ambitsioonikus oleks tasakaalus liikmesriikidele nende eripärade arvestamiseks jäetud paindlikkusega ja tagatud oleks toidutootmise kestlikkus.
Kliimamuutused on kaasa toonud suundumuse kasvatada seni tavaks olnutest erinevaid kultuure (nt suviviljade asemel talivilja), millel on teistsugused kahjustajad ja seega ka taimekaitsevajadused. Mitu varem laialdaselt kasutatud taimekaitsevahendite toimeainet on liiduüleselt turult eemaldatud. Kahjuks paljudel juhtudel tõhusad alternatiivsed tooted kas puuduvad või siis on nende riigisisene turule lubamine ajamahukas; mõnikord on liiga väikesed ka selliste toodete turg ja pindalad, kus kasvatatakse nende kasutamiseks sobilikke kultuure (väiksematele turgudele ei soovita tooteid registreerida).
Seega lisaks globaalsete ja liidusiseste muudatustega kohanemisele ja uute lahenduste leidmisele tuleb tähelepanu pöörata ka riigisisestele tegevustele, et tagada toidu varustuskindlus ja põllumajandustootjate konkurentsivõime. Taimekaitsevahendite registrisse on kantud 2025. aasta veebruari seisuga 472 toodet, kuid paljud neist ei ole Eesti turul kättesaadavad ning samuti puuduvad paljude kahjustajate jaoks tooted.
Taimekaitsevahendeid turustati toimeaine kogusesse ümberarvestatuna 2023. aastal 714 tonni, mis oli kümnendiku võrra vähem kui 2022. aastal ja ka vähem kui eelneval neljal aastal. Statistika on märkimisväärne, sest siiani on Eestis niigi kasutuses oleva põllumajandusmaa hektari kohta turustatud oluliselt vähem taimekaitsevahendeid kui Euroopa Liidu teistes liikmesriikides keskmiselt ning seetõttu ei pruugi koguste vähendamine edaspidi enam võimalik olla. Eestis turustatavad taimekaitsevahendite kogused moodustavad hinnanguliselt kuni 0,2% kogu liidus turustatud taimekaitsevahenditest.
Väetiste käitlemine on rahuldavas seisus; väetiseregistrisse lisati 2023. aastal 151 väetist ja Euroopa Liidu väetisetoodete (märgisega CE) nimekirja lisati 111 toodet (2023. aasta lõpu seisuga oli nimekirjas 144 toodet). Paljud Eesti maaletoojad ei registreeri tooteid enam väetiseregistris, vaid lisavad need CE-väetiste nimekirja.
Väetiseregistris olevate toodete tootmise ja turustamise nõuete järgimist kontrolliti mullu 140 korda. Kontrollide tulemusel koostati kaks ettekirjutust ja juhiti neli korda kirjalikult tähelepanu nõuete rikkumisele. CE-väetisi kontrolli neljal korral ja võeti kuus proovi, mis kõik vastasid nõuetele.
Tulenevalt ringmajandusele keskendumisest soovitakse luua täiendavad võimalused selleks, et võtta väetisena kasutusele põlevkivi ja selle töötlemisel tekkinud kõrvalprodukte. Uuringute kohaselt on neil soodne mõju taimedele ning tagatud ohutus inimestele, loomadele ja keskkonnale.
Taimetervise hea seisundi hoidmine on väga oluline nii taimekasvatuse, metsade, looduslike ja täisistutatud alade, looduslike ökosüsteemide, ökosüsteemi teenuste kui ka elurikkuse seisukohalt. Ohtlike taimekahjustajate puhanguid esineb, kuid tänu tõhusate tõrjemeetmete võtmisele on kahjustajate edasine levik tõkestatud.
Taimetervist ohustavad taimedele ja taimsetele saadustele kahjulikud liigid, mille Euroopa Liidu territooriumile sissetoomise riski suurendab rahvusvaheline kaubavahetus ja kliimamuutused.
Taimetervise valdkond on reguleeritud peamiselt Euroopa Liidu õigusaktidega, lisaks järgitakse rahvusvahelise taimekaitsekonventsiooni (IPPC) raames kokku lepitud põhimõtteid ja rahvusvahelisi standardeid. Töö õigusaktide ja standardite ajakohasena hoidmiseks on järjepidev ja tingitud taimekahjustajate levikust, mille põhjusteks võib olla nii inimtegevus kui ka levikupiirkondade laienemine loodusliku leviku või kliimamuutuste tõttu.
Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks on oluline kindlustada ressurss kohustuslike seirete läbiviimiseks ja muude lisanduvate ülesannete täitmiseks. Selle on muutnud keeruliseks liidupoolse kaasrahastuse oluline vähenemine, mis jätab seire kulud peamiselt riigi kanda.
Suurenenud on ettevõtjate omavastutus, mistõttu tuleb enam tähelepanu pöörata teadlikkuse tõstmisele. Ohtlike taimekahjustajate võimalikult varaseks avastamiseks tuleb tõsta ka laiema ühiskonna teadlikkust.
Seire tulemusena tuvastati 2024. aastal kolme ohtliku kahjustaja esinemine. Tuvastatud kahjustajad olid Euroopa Liidu karantiinsete taimekahjustajate nimekirja kuuluvad taimekahjustajad valkjas kartuli-kiduuss (Globodera pallida) ja kollane kartuli-kiduuss (Globodera rostochiensis) ning liidu erimeetmetega reguleeritud kahjustaja tomato brown rugose fruit virus. Viimati nimetatud kahjustajat on Eestis seiratud alates 2020. aastast; varasemad leiud on aastatest 2021 ja 2022. Alates 2025. aastast seire lõpetatakse, kuna erimeetmed on lõpetatud ja kahjustajale on liidus antud reguleeritud mittekarantiinse kahjustaja staatus (peamiseks põhjuseks kahjustaja laialdane levik).
Eesti on alates 2005. aasta 15. maist tunnistatud viljapuu-bakterpõletiku tekitaja Erwinia amylovora suhtes kaitstavaks piirkonnaks. Kaitstava piirkonna staatus antakse riigile või piirkonnale, kus see taimekahjustaja kohastunud ega levinud ei ole, kuid kus on soodsate tingimuste tõttu oht selle levimiseks. Kaitstava piirkonna staatuse säilitamiseks seiratakse igal aastal ulatuslikult muu hulgas peremeestaimi tootvaid puukoole, viljapuuaedu ja metsi. Viimati tuvastati kahjustaja puhang 2019. aastal, misjärel võeti tõrjemeetmeid ning kahjustaja levik tõkestati edukalt. Viimastel aastatel kahjustaja puhanguid pole tuvastatud. Samas esineb probleeme Eestisse saadetud viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimedega, mis ei vasta kaitstava piirkonna nõuetele.
Ohtliku taimekahjustaja tõrjeabinõude rakendamiseks saavad ettevõtjatel jätkuvalt taotleda toetust, kui on tegu kas viljapuu-bakterpõletiku või kartuli ringmädaniku tõrjeabinõude rakendamisega.
Kalandussektori elujõulisus ja konkurentsivõime sõltub kalavaru seisundist ning piiratud ressursi tingimustes tehtud otsustest selle varu kasutamisel ja haldamisel.
Aastal 2024 võeti kasutusele püügiandmete esitamise rakendus (PERK), mis on oluline samm kalanduse digiteerimisel. Kui varem pidid ranna- ja siseveekalurid andmeid esitama paberil, siis nüüd saavad nad seda teha otse nutiseadmest ja paberimajandus ning ametiasutuses käimised jäävad ära. PERKi kasutamine on alates 1. juulist 2024 kohustuslik kõikidele kutselistele ranna- ja siseveekaluritele.
PERKi on kõige mugavam kasutada nutiseadmes, kuid seda saab kasutada ka arvutis. Rakenduse kasutajaliides on kujundatud nii, et vigu oleks raske teha, ja seda saab kasutada nii eesti, vene kui ka inglise keeles. Kalurid saavad rakenduse abil müüa kala esmakokkuostjale. Rakenduses saab sisestada iga püügireisi kohta info eraldi. Osa andmeid saab salvestada, et neid ei peaks iga kord püügireisile minnes uuesti sisestama.
Nagu iga uue asja kasutusele võtmisel, esinesid ka PERKile üleminekul omad raskused, eriti rakendust kasutama õppides. Põllumajandus- ja Toiduamet korraldas selleks koolitusi ja individuaalseid nõustamisi, lisaks avati telefoninõustamine. Kokku viis amet läbi umbes 3000 nõustamist. Amet pakub vajadusel ka tänavu koolitusi ja telefoninõustamist.
PERKi rakendamisel on ilmnenud ka tehnilisi kitsaskohti, millega tegeleme aktiivselt; enamik kitsaskohti on nüüdseks lahendatud või on tööd selleks planeeritud. 2025. aastaks oleme võtnud eesmärgi suurendada PERKi kasutusmugavust ja vaatame üle ning lihtsustame püügiandmete elektroonilise andmete esitamise nõuded.
Üleminek andmete elektroonsele esitamisele on olnud oluline samm kalavarude majandamisel. Täpsem ja kiirem info kala liikumise kohta aitab kalavarusid paremini kaitsta ning teha kalavarude majandamisel targemaid otsuseid.
Aasta 2025 tõi kaasa muutused Läänemere kalapüügikvootides. Läbirääkimised Euroopa Liidu põllumajandus- ja kalandusministrite nõukogus olid pingelised, kuid Eestile edukad.
Räime püügikvoodid suurenevad nii Liivi lahel kui ka Läänemere avaosas. Läänemere avaosa räimekvoot tõuseb 108% võrreldes eelmise aastaga ehk 9300 tonnini. Liivi lahe räimekvoot suureneb 10% ehk 19 200 tonnini. Põhjuseks asjaolu, et räimevaru seisund on paranenud ja seda üllatuslikult, kui arvestada eelmise aasta varu madalseisust tulenevaid kvoodipiiranguid.
Kilu püügikvoot samal ajal küll väheneb, kuid tänu läbirääkimistele vähem, kui esialgu plaaniti. Algselt oli plaanis vähendada kilu püügikvooti 42%, aga läbirääkimiste tulemusel langeb see vaid umbes 30% ehk 16 000 tonnini. Kiluvaru on vähenemas, sest kilu kudemine on viimastel aastatel ebaõnnestunud. Seetõttu on oluline võtta kaitsemeetmeid, et kiluvaru ei langeks alla bioloogiliselt ohutu piirmäära.
Soome lahe lõhekvoot jäi samaks ehk püüda võib 1040 kala. Läänemere avaosa lõhekvoot vähenes märkimisväärselt, lubades kaaspüügina 733 kala. Harrastuspüük jäi endiselt avatuks, võimaldades püüda ühe asustatud kala päevas püüdja kohta.
Taasavanesid tursa kaugpüügivõimalused Loode-Atlandi ookeanil.
Lisaks püügile sisevetes ja Läänemerel on Eesti ka kaugpüügiriik, mis võib paljudele tulla üllatusena. Eesti lipu all on kuus kaugpüügilaeva, mis püüavad peamiselt krevette, kuid vähemal määral ka muid liike.
Viimases vallas tuligi eelmisel aastal üllatav uudis – pärast 1986. aastat avati meile taas Loode-Atlandi tursapüük. Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon (NAFO) otsustas 2024. aastal toimunud koosolekul lubada uuesti tursapüüki piirkonnas 2J3KL, mis kuulub NAFO reguleerimispiirkonda. See otsus on oluline, kuna tursavaru on selles piirkonnas taas kättesaadav.
NAFO eeskirja kohaselt kuulub 95% selle varu kvoodist Kanadale. Ülejäänud kvoodijaotus kujunes selliselt, et Euroopa Liidu osakaal on 3,88% kogu kvoodist, mis põhineb liikmesriikide saakidel perioodil 1973–1976. Liidu kvoot on 735 tonni, millest Eestile eraldati umbes 29 tonni tursa püügivõimalust. Kogus ei ole suur, kuid püügi taasavamine nii pika pausi järel on märgiline ja Loode-Atlandi tursavarude paranemisel avarduvad ka meie kalurite võimalused.
Eesti kalandussektori arenguks on oluline Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi rakendamine. See aitab kaasa kalandussektori jätkusuutlikule arengule, toetab keskkonnahoidu, edendab kohalikku arengut ja suurendab sektori konkurentsivõimet. Fondi abil panustatakse kalavarude olukorra paranemisse, vesiviljeluse arengusse ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turustamise edendamisse.
Kuigi fondi rakendamine algas 2023. aastal, mil avati ka esimesed kuus meedet, siis meetmete väljatöötamise peamine maht langes eelmisse aastasse. 2024. aastal avati täiendavalt kaheksa uut meedet ja tehti kalandussektoriga ulatuslikku koostööd, et 2025. aastal avada suur enamus fondi meetmetest. Nii ongi koostöös Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametiga 2025. aasta toetuse ajavasse planeeritud 23 uue fondi meetme avamine, millest osad on juba aasta alguses avanenud. Sel aastal avanevad ka kaua oodatud vesiviljelussektori arendamise ning kalapüügi- ja vesiviljelustoodete töötlemise edendamine toetusmeetmed.
Kormoranid on kasvav oht Eesti kalandusele ning riik uuendas kormoranide kaitse- ja ohjamiskava.
Kormoranide populatsioon on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, kujutades endast suurt ohtu Eesti kalavarudele.
Kuigi kormoran on Euroopa Liidu linnudirektiivi alusel kaitsealune liik, on tema arvukus Eestis paisunud hirmutavalt suureks, mõjutades oluliselt kalandust. 2024. aastal oli Eestis 44 000 pesitsevat kormoranipaari, lisaks noorlinnud ja läbirändavad linnud, mis tähendab, et hilissuvel on Eestis kokku umbes 160 000–170 000 kormorani, kes kõik vajavad toitu.
Kormoranid söövad suures koguses kala, millel on oluline mõju kalavarudele. Hinnanguliselt söövad kormoranid Eestis aastas 8700 tonni kala, mis on suurusjärguna võrreldav Eesti rannakalanduse aastasaagiga. Tegelik kogus võib olla isegi suurem, kuna hinnanguline kogus ei sisalda noorlindude ja läbirändel olevate lindude söödut. Kormoranid ei vali kala liigi järgi, vaid söövad seda, mida on kõige rohkem ja lihtsam kätte saada, sealhulgas ka suuri kalu, nagu haugid ja angerjad, eelistades umbes 15 cm pikkuseid kalu.
Olukorra parandamiseks on riik uuendanud kormoranide kaitse- ja ohjamiskava. Vaja on jätkata kormoranide munade õlitamist, et pidurdada nende arvukuse kasvu, ja teha muudatusi jahieeskirjas, et võimaldada kormoranide efektiivsemat ohjamist.
2024. aastal ellu kutsutud strateegiliste teadusuuringute märksõna oli ministeeriumitevaheline koostöö.
Ministeeriumi eelarvest uuringuteks eraldatud raha vähenemine lõi soodsa fooni rakendusuuringute algamiseks koostöös teiste ministeeriumitega. Uuringute rahastamiseks avas võimalused Haridus- ja Teadusministeeriumi meede "Teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuste tulemuste rakendamise võimekuse tõstmine ühiskonnas ning selleks soodsa poliitikakeskkonna loomine" (RITA+ 2023–2029), mis on suunatud interdistsiplinaarsete rakendusuuringute tegemiseks valitsemisaladeülestel teemadel.
Koostöös Kliimaministeeriumiga algatasime rakendusuuringu, mille tulemused toetavad põllumajandustootjaid kliimamuutustega kohanemisel. Uuringu tulemusena loome Eestile uued agroklimaatilised rajoneeringud ja kaardistame enim kahjustusi põhjustavad ilmastikusündmused, nende esinemissagedused ja territoriaalse jaotuse.
Ministeeriumideülese koostööna avasime läbi Eesti Teadusagentuuri veel kolme strateegilise rakendusuuringu konkursid:
- uuringud "Eesti mereala ökoloogia ja mereökosüsteemi hüvede digikaksik" ja "Eesti liikuvusmudel – andmeanalüütika tööriist strateegilisteks liikuvusotsusteks" koostöös Kliimaministeeriumiga ning
- uuring "Rahvastiku tasakaalustatud toitumise edendamine" koostöös Sotsiaalministeeriumiga.
Teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteemi AKIS käivitumiseks analüüsiti teenuse kahe peamise teenuse sihtrühmade ootusi.
Põllumajanduse teadmussiirde- ja innovatsioonisüsteemi (AKIS – Agricultural Knowledge and Innovation System) käivitamisel rakendati Maaelu Teadmuskeskuse eestvedamisel kahe peamise teenuse (teadmussiirde tegevused ja innovatsiooniteenused) kujundamisel teenusdisaini metoodikaid. Eesmärk oli analüüsida sihtrühmade ootusi ja kujundada neid arvestavad tõhusad teenused. Selline lähenemine aitab tagada, et teenused on praktilised, kasutajasõbralikud ja toetavad teadmussiirde ning innovatsiooni laialdasemat rakendamist põllumajandussektoris.
Innovatsiooniteenuste arendamise käigus kaardistati põhjalikult sihtrühmade vajadused, testiti erinevaid lahendusi ning kohandati teenuseid saadud tagasiside alusel. Teadmussiirde teenusdisaini raames peeti intervjuud nii ettevõtjate kui ka eriala- ja katusorganisatsioonide esindajatega. Rõhuasetus oli sektori vajadusi arvestava otsustusprotsessi kujundamisel.
Töö käigus tõdeti, et aastate 2014–2020 Eesti maaelu arengukava raames toimunud teadmussiirdest on palju kasulikku kaasa võtta, kuid senisest enam oodatakse praktilise suunitlusega õppeformaate. Tänavusteks teadmussiiret toetavateks tegevusteks korraldati 2024. aastal avalik ideekorje, kus hilisem tegevuste pingereastamine viidi läbi nn foorihääletusena. Otsustaja rolli täitsid põllumajanduse, toidu ja maamajanduse valdkondade teadmussiirde programmi (ÜhendPiP) valdkondlikud nõukogud. Sel aastal aga alustavad tööd ka uued AKISe valdkondlikud nõukogud.
Edaspidiseks nõuandeteenuse pakkumiseks rakendati 2024. aastal nõuandetoetuse määruse raames uut lähenemist. Teenust võivad nüüdsest lisaks konsulentidele osutada ka ülikoolide õppejõud ja teised erialaeksperdid. Mullu nõustajate nimekiri mõnevõrra täienes; loodame, et tänavu see trend jätkub ning uute nõustajate lisandumine katab veelgi paremini erinevate sektorite nõuandevajaduse.
2024. aastal toimus esimene arendusosakute taotlusvoor eesmärgiga soodustada Euroopa Innovatsioonipartnerluse (EIP) projektide rakendamist ning tugevdada innovatsioonikoostööd taotlejate ning teadus- ja arendusasutuste vahel. Toetuse abil suurendatakse ettevõtete konkurentsivõimet, kliima- ja ressursitõhusust ning edendatakse keskkonnasäästlikke tootmis- ja töötlemistavasid. Samuti toetatakse teadmussiiret ja uuenduslike lahenduste väljatöötamist, mis aitavad ettevõtetel tuua turule oma tooteid ja teenuseid.
Toidujulgeoleku ja isevarustatuse tagab meile kestlik ja konkurentsivõimeline kohalik põllumajandus ja toidutootmine, kriitiliste varude olemasolu ja varustuskindluse tagamine kriisitingimustes ning toimiv väliskaubandus.
Millised on olnud arengud põllumajanduses ja toidutootmises kui toidu varustuskindluse ühes põhisambas? Milline on olnud meie võimekus panustada toiduga varustatusse? Millistes sektorites ja kaubagruppides sõltume teiste riikide tootjatest, et toit oleks meil igapäevaselt laual? Neile ja teistele küsimustele vastame selles peatükis.
Põllumajanduse ja kalandussektori arengukava üks strateegilisi alaeesmärke on tark ja kestlik põllumajandus, toidutootmine ja maaelu areng.
Ekstreemsed ja ebastabiilsed ilmastikunähtused on tingitud kliimamuutustest ja mõjutavad toidutootmist väga tugevalt. 2024. aasta ebasoodsate ilmastikutingimuste mõju peegeldub ka majandustulemustes.
Eesti majanduskeskkonda saab kirjeldada järgmiste märksõnadega: langev majandus, vähenev sise- ja välisnõudlus, kõrged energiahinnad, kiire toiduhindade kallinemine.
Põllumajandust ja toidutootmist mõjutasid lisaks nendele ka ebasoodsad ilmastikutingimused – 2023/2024. aasta talveperioodi vähene lumikate ja tugevad miinuskraadid tekitasid talvekahjud taliviljadele ja vaarikaistandustele, maikuu tugev öökülm hävitas suure osa puuviljade ja marjade saagist Kesk- ja Kagu-Eestis ja tekitas kahjusid ka teistele varase kevade tõttu kasvu alustanud kultuuridele. Suve alguse põud mõjus halvasti juba niigi kurnatud taimedele. Tugevad hoovihmad juulis ja augustis kahjustasid põllu- ja avamaaköögiviljakultuure, kuna kohati jäid põllud vee alla. Samuti oli taimekahjustajate (taimehaigused ja -kahjurid) levik sooja ja sademeterohke ilma tõttu erakordselt laialdane.
Majanduslik seis sektoris on jätkuvalt pingeline tulenevalt sellest, et juba teist aastat järjest ei kata toodangu väärtus koos toetustega ära selle tootmiseks tehtud kulutusi.
2024. aastal vähenes kõigi ebasoodsate tegurite koosmõjul põllumajanduse majandusharu kogutoodangu väärtus koos tootmistoetustega u 1,4%, jäädes 1,29 miljardi euro tasemele (sh tootmistoetused 29 miljonit eurot). Põllumajanduse majandusharu toodangust annab taimekasvatus u 39% (506 miljonit eurot), mille väärtus vähenes u 4% (peamiselt seetõttu, et hinnad jäid u 8% madalamaks kui 2023. aastal), samas toodangu maht suurenes u 4%.
Kogukulud olid 2024. aastal 1,6 miljardit eurot ja vähenesid eelneva aastaga võrreldes 01,5%; nende struktuuris moodustas vahetarbimine 66%, kulum 14% ja välised tegurid 20%.
Kulude mõningasele langusele vaatamata püsisid need endiselt kõrgel tasemel. Põllumajanduse kui majandusharu toodangu väärtus jäi 2024. aastal isegi koos toetustega madalamaks kui tootmiseks tehtud kulud. Ettevõtjatulu jäi sarnaselt 2023. aastaga negatiivseks (-63 miljonit eurot; 2023. aastal -85 miljonit eurot).
Ka põllumajandusliku kestlikkuse andmevõrgu (FSDN) andmed 2023. aasta kohta näitavad, et sektori keskmise ettevõtja kulude tase ületab tulude taset 21%. Kõige keerulisemas olukorras on taimekasvatus, kus kulud ületavad tulu 38%. Paremas olukorras on sea- ja linnukasvatus ning piimatootmine.
Taimekasvatustoodangu väärtusest 46% moodustas teravili, mille kokkuostuhinnad langesid 10% ja saak suurenes 12% võrreldes 2023. aastaga, mil Eestis esines põud.
Teravilja tootmine Eestis ületab tarbimise peaaegu kahekordselt ja teravili on üks meie suurimaid põllumajandussaaduste ekspordiartikleid. Eesti päritolu teravilja eksporditi 2024. aastal 837 000 tonni 191 miljoni euro väärtuses, millest üle poole (54%) viidi väljapoole Euroopa Liitu. Suurimad ekspordi sihtriigid olid Hispaania (17%) ja Nigeeria (12%).
Positiivsena saab välja tuua taliteraviljade kasvupinna osakaalu jätkuva suurenemise ning viimasel kolmel aastal on nende pind ületanud suviteraviljade kasvupinna. Lisaks on viimase kümne aastaga oluliselt kasvanud haljasmaisi kasvupind (151%) ning 2024. aastal õnnestus maisi koristada isegi teraks.
Kaunviljade kasvupind on viimase viie aastaga võrreldes suurenenud 24%. Kaunviljadel on ka oluline roll mullaviljakuse parandamises, mineraalväetiste kasutamise vähendamises ja laiemalt keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmisel.
Kõige ebasoodsamad olid tingimused rapsi- ja rüpsikasvatuseks.
Kui veel mõni aasta tagasi rapsisaak kasvas jõudsalt ja tegi uusi rekordeid, siis kahel viimasel aastal on ebasoodsate ilmastikutingimuste ja taimekaitsevahendite vähenenud kasutusvõimaluste tagajärjel jäänud saak paarikümne aasta taguse ajaga võrreldavale tasemele. Rapsitoodang vähenes 30% võrreldes 2023. aastaga, kuid viie viimase aasta keskmisega võrreldes on langus 50%. Rapsitoodangu väärtus oli 44 miljonit eurot, mida oli 27% vähem kui 2023. aastal.
Need muutused on tugevalt mõjutanud ka isevarustatuse taset. Tulenevalt sellest, et meil on tehtud investeeringuid töötlemisvõimekuse suurendamisse ja seeläbi on nõudlus rapsiseemne järele oluliselt suurenenud, siis hinnanguliselt suutsime sellest eelmisel aastal oma toodanguga katta vaid 42%. Seega tööstusnõudluse katmiseks tuleb rapsiseemet rohkem importida. Eelmisel aastal toodi sisse rapsiseemet 58 000 tonni 31 miljoni euro väärtuses ning võrreldes 2022. aastaga oli import koguseliselt 13 korda suurem. Peamiselt toodi rapsiseemet naaberriikidest Leedust ja Lätist.
Kartulitoodangu väärtus (20,7 miljonit eurot) moodustas taimekasvatustoodangu väärtusest 4%. Näitaja vähenes aasta võrdluses 13%; mõjutajad olid nii kartuli langenud kokkuostuhind kui ka vähenenud saak (-12%) kasvupinna vähenemise (-8% võrdluses 2023. aastaga) ja ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu.
Kartuli kasvupind on viie aastaga vähenenud 40,5%.
Kartulitootmine Eestis on viimasel viiel aastal püsinud vahemikus 59–83% turu vajadusest, 2024. aastal oli isevarustatuse tase 64%.
Kartulitarbimine aastases võrdluses on vähenenud 9% ja viimase viie aasta võrdluses 19%.
Köögiviljakasvatus annab taimekasvatustoodangu väärtusest 5%. Esialgsetel andmetel oli 2024. aastal köögiviljatoodangu väärtus 25 miljonit eurot, vähenedes aasta võrdluses 2%; mõjutajaks vähenenud saak. Värske köögivilja kokkuostuhind aastases võrdluses tõusis 11%.
Avamaaköögivilja kasvupind (1658 hektarit), mis alates 2017. aastast on vähenenud pea poole võrra, suurenes aasta võrdluses 6%.
Köögiviljade kategoorias isevarustatus Eestis on viimasel viiel aastal püsinud 37–55% tasemel. 2024. aastal suudeti köögiviljade sisetarbimise vajadusest katta vaid 29%, kuna ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu avamaaköögiviljade kogutoodang (33 200 tonni) vähenes aasta võrdluses 26% (viie viimase aasta keskmisega võrreldes on langus 44%). Kõikide köögiviljakultuuride saagikus 2024. aastal oli viimase viie aasta madalaim.
Värske köögivilja tarbimine vähenes aastatagusega võrreldes 2%, kuid viie viimase aasta keskmisega võrreldes on tarbimine vähenenud 13%.
Köögiviljakaubanduse bilanss on jätkuvalt negatiivne — Eesti päritolu värsket köögivilja eksporditi 2024. aastal 1100 tonni 2,9 miljoni euro väärtuses. Ekspordist peaaegu poole (48%) moodustas kurkide ja kornišonide väljavedu. Samas värskeid köögivilju imporditi 62 000 tonni 88 miljoni euro väärtuses. Koguseliselt toodi kõige enam sisse tomateid (24%) ja sibulköögivilju (18%).
Puuvilja- ja marjakasvatuses oli 2024. aasta juba teine järjestikune aasta, kui ulatusliku külmakahjustuse tõttu jäi toodang kesiseks.
Puuvilja- ja marjakasvatus annab taimekasvatustoodangu väärtusest 3%; toodangu väärtus oli mullu esialgsetel andmetel 17 miljonit eurot, suurenedes aastaga 18%. Värskete puuviljade ja marjade kokkuostuhind aastases võrdluses kasvas 5%.
Värskete puuviljade ja marjade toodang 2024. aastal kattis sisetarbimise vajadusest 8%; viimasel viiel aastal on puuviljade ja marjadega isevarustatus püsinud 5–12% tasemel. Kuigi 2024. aastal oli puuviljade ja marjade kogutoodang (5946 tonni) ja keskmine saagikus (4355 kg/ha) vastavalt 63% ja 32% suurem võrreldes 2023. aastaga, tulenes kasv madalast võrdlusbaasist. Puuviljade ja marjade kogutoodangust ligi poole (46%) moodustas õuna- ja pirnisaak ning veerandi (26%) maasikasaak.
Värskete puuviljade ja marjade tarbimine tõusis 2023. aastaga võrreldes 4%, kuid viie viimase aasta keskmisega võrreldes on tarbimine vähenenud 5% võrra.
Värskeid marju, põhiliselt maasikaid, eksporditi 2024. aastal 42 tonni 217 000 euro väärtuses. Värskeid puuvilju ja marju toodi sisse 92 000 tonni 122 miljoni euro väärtuses. Kõige enam toodi sisse tsitrusvilju (21%), banaane (19%) ning värskeid meloneid (k.a arbuuse) (19%). Enamik marjatoodangust (u 90%) viidi Soome.
Loomakasvatustoodangu väärtus moodustas kogu põllumajandusharu toodangust u 49% (636 miljonit eurot, sh tootmistoetused 21,8 miljonit eurot). Loomakasvatustoodangu väärtus vähenes 1% ja see oli peamiselt põhjustatud hindade langusest (-2%), sest toodangu kogus pisut suurenes (+1%).
Üle poole loomakasvatustoodangu väärtusest (60%) andis piim. Kuigi piima kogutoodang aastases võrdluses suurenes (+3,1%) ja jõudis kõrgeima tasemeni Eesti taasiseseisvumisest alates, siis toorpiima keskmine kokkuostuhind langes u 1,1%. Piimatoodangu kasvu tõukas jätkuvalt tagant piimalehmade keskmise piimakuse tõus (+4,8%), samas kui piimalehmade arv aastaga vähenes (-0,5%).
Piima toodetakse tunduvalt üle siseturu vajaduse (isevarustatuse tase 187%) ning oluline osa toodangust eksporditakse piima või piimatoodetena. Eesti päritolu piima ja piimatoodete ekspordi koguväärtus kasvas aastaga 21,4% võrra 368 miljoni euroni, millest ligi poole (49,2%) andis juustude eksport. Toorpiima väljavedu samal ajal vähenes väärtuseliselt 5,6% ja koguseliselt 6,7% võrra (vähenemist pidurdas aasta viimastel kuudel piima kokkuostuhinna järsk tõus peamises Eesti toorpiima ekspordi sihtriigis Leedus). Olulisimad ekspordi sihtturud olid Läti (25,8% ekspordi väärtusest), Itaalia (14,5%) ja Leedu (14,1%).
Piima ja piimatooteid imporditi Eestisse 162,5 miljoni euro väärtuses (kasv +34,1%), millest 45,3% läks Läti arvele. Suurima osa ehk veidi üle kolmandiku Läti päritolu impordi väärtusest andis toorpiima sissevedu, mis koguseliselt kasvas lausa üle kuue korra.
Veisekasvatuses toodangu maht vähenes (-10%) ja hinnatõus (+12%) ei kompenseerinud toodangu vähenemist, seega jäi toodangu väärtus eelnenud aastaga võrreldes 10% madalamaks.
Veiselihasektoris on majanduslik olukord jätkuvalt keeruline, kuna seda iseloomustab väga pikk tootmistsükkel ja kõrgetest tootmiskuludest tulenev madal konkurentsivõime. Selle tulemusel on veiste koguarv viimastel aastatel vähenenud ja märkimisväärselt just lihatõugu veiste arv. 2024. aastal oli lihaveised 64 400; viimati oli neid nii vähe kümme aastat tagasi. Kuivõrd lihatõugu veiste osakaal moodustab veiste üldarvust kolmandiku (2024. aastal 28%), siis on ka lihaveise liha osakaal kogu veiselihatoodangus vaid kolmandik. Sektori ebasoodsat olukorda näitab ka see, et lehmaliha osakaal veiselihatoodangus on viimastel aastatel kasvanud ja oli 2024. aastal juba 69%.
Viimastel aastatel on veiselihaga isevarustatuse tase tõusnud, mis peegeldab eeskätt tarbimise vähenemist. Viimase viie aastaga on tarbimine inimese kohta vähenenud viiendiku võrra. Veiselihaga isevarustatuse tase on viimasel kolmel aastal olnud üle 100% (2023. aastal 118%).
Eesti päritolu elusveiseid on viimastel aastatel eksporditud üle 60 000 looma aastas. 2024. aastal eksporditi 63 449 looma (43 miljoni euro väärtuses), neist üle poole (53%) olid vasikad (veised kaaluga kuni 80 kg). Ekspordi sihtriigid olid Poola (42%), Leedu (15%), Läti (12%). Elusveiste eksport on viimasel kahel aastal suurenenud. 2024. aastal toodi sisse 2432 looma, enamik neist Taanist. Veiseliha on viimastel aastatel eksporditud stabiilselt üle 2000 tonni, 2024. aastal 2300 tonni 9,8 miljoni euro väärtuses. Suurem osa (u 95%) ekspordist on värske või jahutatud veiseliha ja põhiliselt viiakse seda Hollandisse (87%).
Imporditud veiseliha kogus suurenes 2024. aastal kolmandiku võrra võrreldes eelnenud aastaga. Sisse toodi 4700 tonni liha 29 miljoni euro väärtuses. Nii värsket kui ka külmutatud veiseliha tuuakse meile põhiliselt sisse Lätist, Leedust ja Poolast.
Seakasvatuses oli 2024. aasta stabiilne – sigade arvukus suurenes ja koos sellega ka toodang (+7%), samal ajal hind langes 10%. Hinnalangus oli peamiselt seotud maailmaturul toimuvaga, kuivõrd Eesti sealiha hinnastamisel arvestatakse muu hulgas Saksamaa börsihinna muutusi (Saksamaa on üks viiest suurimast Euroopa Liidu sealihaeksportijast). Sealihatoodangu väärtus oli 2024. aasta esialgsetel andmetel 91 miljonit eurot.
Sealihaga isevarustus on viimasel viiel aastal püsinud vahemikus 77–85%. Sealiha toodi 2024. aastal sisse 23 000 tonni 77 miljoni euro väärtuses. Suure osa imporditavast sealihast moodustab külmutatud, jahutatud või värske kondita sealiha (u 67%) ja peamiselt jõuab see Eestisse Taanist, Poolast ja Lätist.
Seakasvatus on olnud mitu aastat keerulises seisus; eriti kriitilised olid aastad 2020 ja 2021, kui sealiha hind oli madal ning turult saadav tulu ei katnud tootmiseks tehtud kulusid. Sektori toodang on peamiselt suunatud kodutarbimisse ja ekspordi väärtus oli 2024. aastal 22 miljonit eurot.
Eesti seakasvatus ei ole aastaid olnud võimeline madalast tulukusest tulenevalt tegema investeeringuid uutesse farmidesse ja tehnoloogiatesse, see aga on kriitilise tähtsusega sektori konkurentsivõime tõstmisel.
Linnukasvatus ja munatootmine annab loomakasvatustoodangust kümnendiku. Esialgsetel andmetel oli 2024. aastal linnulihatoodangu väärtus 50 miljonit eurot, jäädes eelmise aasta tasemele.
Linnuliha tootmine on väga kontsentreerunud. Eesti sisetarbimise vajadusest suudetakse katta vaid 59–61%. Linnuliha tuleb meile sisse Poolast, Lätist ja Soomest. Tootmise suurendamiseks on vaja investeerida tootmismahtude kasvatamisse, mis aga tihedas konkurentsis teistest riikidest imporditava lihaga on suur väljakutse.
Sektori kitsaskoht on see, et Eestis ei ole tervet tootmistsüklit ehk puudub haudejaam. Praegu imporditakse aastas u 5 miljonit eluskana (massiga < 185 g) põhiliselt Soomest (97%). 2024. aastal toodi Eestisse lisaks suuremaid kanu (massiga > 185 g) Lätist ja Poolast kokku 35 000. See seab aga sektori haavatavasse olukorda kriisitingimustes – nt koroonakriisi ajal sulges osa riike oma siseturu piirid, mis tekitas turutõrkeid teiste riikide tarneahelates.
Munatoodangu väärtus jäi eelmise aasta tasemele ja oli 20 miljonit eurot (-5%). Eestis toodeti 2024. aastal 188 miljonit muna, mis katab umbes poole siseturu vajadusest (2023. aastal oli isevarustatus 55%). Eesti päritolu kanamune eksporditi 2024. aastal 35 miljonit tükki kolme miljoni euro väärtuses. Ekspordi sihtriigid olid põhiliselt Saksamaa, Läti, Leedu. Kanamunade import ületas eksporti u neli korda. 2024. aastal imporditi 139 miljonit kanamuna 17 miljoni euro väärtuses. Suurem osa neist toodi Lätist (u 80%).
Lamba- ja kitsekasvatustoodangu väärtus oli kaks miljonit eurot. Sektor on viimased 10 aastat kahanenud; see trend jätkus ka eelmisel aastal. Lambaid oli 2024. aastal 45 800 (kaks korda vähem kui aastal 2014).
Eelmisel aastal tapeti lihakäitlemisettevõtetes 5900 ja kohapeal 5300 lammast. Hukkus ja kadus 7000 lammast ning eksporditi 11 000 lammast (enamik neist Hollandisse). Sisetarbimiseks importisime u 270 tonni lambaliha, peamiselt Uus-Meremaalt ja Hollandist.
Lambaliha tarbimine on Eestis jätkuvalt madal ja seetõttu on ka isevarustatus 83% juures.
Eestis tegutseb toiduainetööstuse valdkonnas (EMTAKi tegevusalad 10 ja 11) enam kui 1000 ettevõtet (2023. aasta andmetel 1043 juriidilist isikut).
Suurusgruppide vaates (tööga hõivatud isikute arvu järgi, st kõik ettevõttes töötavad isikud, olenemata töönädala pikkusest) on kõige enam alla 10 töötajaga mikroettevõtteid, mis moodustavad u 80% ettevõtete koguarvust. Samas annavad mikroettevõtted vaid u 5% toiduainetööstuse müügitulust ja u 70% tuleb ettevõtetest, kus on üle 100 töötaja.
Statistikaameti lühiajastatistika andmetel tootsid 2024. aastal toiduainetööstuse ettevõtted kokku ligi 2,4 miljardi euro eest toodangut. Toiduainetööstuse toodangu väärtus moodustas vaadeldaval perioodil 18% töötleva tööstuse kogutoodangu väärtusest. Suurima osa Eesti toiduainetööstuse toodangu väärtusest annavad jätkuvalt piimatööstus (23%) ja lihatööstus (17%).
Toiduainetööstuse toodangu väärtusest rohkem kui kolmandik (ligi 930 miljonit eurot) eksporditi, mis moodustas töötleva tööstuse ekspordist kümnendiku.
Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu "Eesti põllumajandussaaduste turgu enam iseloomustavate toidukaupade hinna kujunemine ja tootja ning töötleja positsioon tarneahelas 2022–2024" tulemuste kohaselt saavad – sõltuvalt tootest – toote jaehinnast esmatootjad 20–50%, tööstused 11–30% ja kaubandus koguni kuni 58%.
Tava- ja mahetoodete hinnavõrdlusest selgub, et mahetoodangu hind on küll kallim, kuid tootja osakaal jaehinnas tagasihoidlikum.
Sektoris, kus põllumajandustootja kontrollib mitut tarneahela lüli, on tootja osakaal jaehinnas suurem. Näiteks poeletil oleva kanamuna hinnast moodustab põllumajandustootja osa enamjaolt üle 50%.
Põllumajandussaaduste ja toidu kaubandusbilanss on negatiivne ehk Eesti impordib rohkem kui ekspordib.
Eesti päritolu põllumajanduse ja toidukaupade eksport oli eelmisel aastal 1,6 miljardit eurot ja see moodustas kogu Eesti päritolu toodete ekspordist 14%. Samal ajal me tõime sisse 2,6 miljardi euro ulatuses põllumajandussaadusi ja toidukaupu, millest 20% reeksporditi ehk hinnanguliselt läks meil sisetarbimisse 2,1 miljardi euro eest toidukaupu – joogid, alkohol (osakaal 13%), kakao ja kakaotooted (9%), mitmesugused toiduvalmistised (8%).
Impordikäibest peaaegu poole (u 47%) moodustas kaupade sissevedu neljast lähiriigist — Lätist, Leedust, Soomest ja Rootsist. Euroopa Liidu välistest riikidest toodi kõige enam kaupu Venemaalt (loomsed või taimsed rasvad ja õlid, kalafilee, pärmid, rapsi- ja rüpsiõli), Elevandiluurannikult (kakao ja kakaotooted), Hiinast (tubakatooted, kuivatatud köögivili, kalatooted, vähid, molluskid).
Eesti päritolu kaupu eksporditi 2024. aastal kokku 131 sihtriiki. 47% ekspordikäibest moodustas kaupade müük nelja lähiriiki: Lätti, Soome, Leetu ja Rootsi. Kolmandatest riikidest olid suurimad ekspordipartnerid Norra (kuivatatud kaunviljad, nisu, oder, õuna- või pirnisiider, külmutatud kala, õlikoogid, vähid), Iisrael (rapsiseemneõli, kalafileed, õuna- või pirnisiider, pärmid). Eesti päritolu kaupade ekspordis kajastub ka Venemaale ja Valgevenesse eksporditav kakao ja sellest siin valmistatud tooted.
2024. aastal maksti põllumajandussektorile toetusi 330 miljonit eurot. Sellest moodustasid otsetoetused ja erakorralised toetused 61% (200 miljonit eurot), pindala- ja loomatoetused, toetused keskkonna-, kliima- ja loomade heaoluga seotud eesmärkide täitmiseks 121 miljonit eurot, arengutoetused 8,4 miljonit eurot.
Keerulist taimekasvatushooaega arvestades andis Euroopa Komisjon Eesti põllumajandusettevõtjatele erakorralist toetust summas 3,3 miljonit eurot ebasoodsatest ilmastikutingimustest tingitud majandusliku kahju osaliseks hüvitamiseks. Erakorralist toetust saavad puuvilja- ja marjakasvatajad, õunakasvatajad, avamaaköögiviljakasvatajad, kartulikasvatajad ning rapsi- ja rüpsikasvatajad; toetus makstakse välja 2025. aastal.
Põllumajanduse investeeringutoetustes jätkati veel Euroopa Liidu eelmise, aastate 2014–2020 programmperioodi meetmetega ja toidu varustuskindluse tõstmiseks rakendati kütusemahutite rajamise investeeringutoetust. 2025. aastal on tulemas ka salvestusseadmete ja generaatorite soetamise investeeringutoetus selleks, et tugevdada põllumajandusettevõtjate energiaga varustuskindlust.
2025. aasta strateegiline eesmärk on avada liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava põllumajandussektori ja toidutööstuste investeeringutoetuste taotlusvoorud, mille kaudu suunatakse sektorisse ligi 100 miljonit eurot.
Investeeringud panustavad ettevõtjate konkurentsivõime parandamisse, keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmisesse ning energia varustuskindluse tagamisse.
Väljakutsed on parandada riskijuhtimist ettevõtetes ja leida vastus küsimusele, milliste sekkumistega saaks seda parandada.
Oluline riskijuhtimise instrument on põllumajanduskindlustus, mille puhul on kehvas seisus kindlustustoodete pakkumine.
Samas on endiselt oluline ka koostöö sektoris läbi tunnustatud tootjaorganisatsioonide (tulundusühistute), mille eesmärk on müüa toodangut ühiselt või korraldada ühishankeid sisendite soetamiseks, stabiliseerida ettevõtjate sissetulekuid ja ka optimeerida kulusid. Tugevad ühistud on suutelised pakkuma oma liikmetele paremat teadmist tootmisotsuste tegemisel.
Riske saab juhtida ka läbi heade tavade juurutamise ja kaasaegsete tootmistehnoloogiate rakendamise, milleks on vaja aga eelkõige uuendada teadmisi, pakkuda riigi tuge võimalike riskide maandamiseks tootmiskatsetel ja seejärel ka tuge nii tavade rakendamisel kui ka investeerides tehnoloogiasse.
Põllumajandussaaduste tootmiskulude stabiliseerimisse panustab ka erimärgistatud diislikütuse vähendatud aktsiisimäär (u 30 miljonit eurot igal aastal), mida ei ole lähiaastatel kavas tõsta.
Oleme analüüsimas ka toiduainete käibemaksu langetamise lahendust viisil, mis vähendaks nii tarbijate kui ka ettevõtjate kulusid.
2024. aastal jätkasime Eesti toidu visioonidokumendi alusel kohalikku toitu populariseerivate tegevustega.
Septembris tähistasime juba kümnendat aastat järjest Eesti toidu kuud, mille eesmärk on tuua kohalik toidutootmine ja toidukultuur tähelepanu keskpunkti ning väärtustada tööd ja maaelu, mille kaudu toit meie lauale jõuab. Eesti toidu kuuga soovime suunata tarbijat mõtestama oma tarbimist ja saame näidata kohalikku toidukultuuri kogu selle rikkuses ja mitmekülgsuses.
2024. aastal kandsid järjekorras juba üheksandat toidupiirkonna tiitlit Saaremaa, Muhu ja Ruhnu. Toidupiirkonna kavas oli kokku üle 150 ürituse, kus tähelepanu keskpunktis olid saarelised maitsed ja elustiil. Toidupiirkondade senine tagasiside kinnitab, et maitsete aasta parandab kohalike ettevõtjate koostööd ning aitab kaasa piirkonna külalistele suunatud teenuste arendamisele ja seeläbi piirkonna kuvandi loomisele.
Koostöös peakokkadega jätkati ka projekti "Peakokad koolis", mis aitab tõsta laste teadlikkust kohalikust toidust ja toiduvalmistamisest ning populariseerib ka koka eriala.
Selleks, et Eesti toit oleks hinnatud ja nähtav nii koduturul kui ka välisriikides, toetasime kvaliteetsete toodete jõudmist tarbijateni kvaliteedikavade arendamise toetuse kaudu ning panustasime Eesti toidutoodete müügiedendusse välisturgudel turuarendustoetuse abil.
Tulevikku vaadates on põllumajanduse ja toidusektori väljakutseks nii majandusliku konkurentsivõime parandamine kui ka toodete süsinikujalajälje hindamine ja sellega konkurentsis olemine, täites samal ajal ka keskkonna- ja kliimaeesmärke kulutõhusalt ja suurendades tootlikkust.
Aastani 2030 põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengut juhtivas kavas seatud strateegiline eesmärk on tark ja kestlik põllumajandus ja toidutootmine, mis on ka majanduslikult konkurentsivõimeline ning suudab varustada kestliku toiduga nii Eesti sisetarbijat kui ka välistarbijat.
