Mis on vääveldioksiid ja sulfitid, millistes toitudes neid leidub?
Vääveldioksiid ja sulfitid on ühendid, mida leidub inimorganismis ning mõnedes toitudes looduslikult (nt õun, riis, sibul, kapsas, tomat, muna jne).
Vääveldioksiidi ja sulfiteid kasutatakse ka toidu lisaainena selleks, et säilitada toidu välimust (nt vältida toidu tumenemist), pikendada säilivusaega ning takistada ohtlike mikroorganismide (nt bakterid, seened) kasvu. Neid lisaaineid kasutatakse eelmainitud eesmärkidel paljudes toidugruppides, näiteks kuivatatud puuviljades, kooritud kartulites, sinepis, mahlades, veinides jne.
Toidu lisaainetena on lubatud kasutada vääveldioksiidi (E 220), naatriumsulfitit (E 221), naatriumvesiniksulfitit (E 222), naatriummetabisulfitit (E 223), kaaliummetabisulfitit (E 224), kaltsiumsulfitit (E 226), kaltsiumvesiniksulfitit (E 227) ja kaaliumvesiniksulfitit (E 228).
Mida EFSA hindas, millised olid tulemused?
2016. a-l avaldas EFSA vääveldioksiidi ja sulfitite (E 220–228) taashindamise[1] tulemused. Piiratud andmete tõttu kehtestas EFSA toona vääveldioksiidile ja sulfititele ajutise vastuvõetava ööpäevase koguse (ADI, inglise acceptable daily intake; 0,7 mg kehakaalu kg kohta).
Taashindamise käigus ilmnenud andmete puudulikkusest tingituna kutsus Euroopa Komisjon täiendavalt EFSA-le vääveldioksiidi ja sulfitite kohta andmeid esitama ning EFSA viis toidutööstustelt saadud andmete ja teaduskirjanduse baasil läbi järelhindamise.
EFSA ei saanud täiendava üleskutsega uusi bioloogilisi ega toksikoloogilisi andmeid ning teaduskirjandusest saadi vaid piiratud hulgal uusi andmeid. Seega ei vähenenud järelhindamise käigus vääveldioksiidi ja sulfitite ülehindamisel tuvastatud ebamäärasus.
Järelhindamise tulemusena tühistas EFSA 2016. a-l kehtestatud ajutise ADI, kuna täiendava üleskutsega ei saadud nimetatud lisaainete toksilisuse kohta piisavalt andmeid (st teatud kahjulikke tervisemõjusid ei saanud kinnitada) ADI kehtestamiseks. Selle asemel kasutati vääveldioksiidi ja sulfititega seotud võimaliku ohu hindamiseks MOE-d[2], sealjuures arvestati toitumise andmeid ning loomkatsetes neurotoksilise toimega seostatavat annust. EFSA arvamuse kohaselt peaks vääveldioksiidi ja sulfitite puhul MOE-väärtus olema vähemalt 80, sellest väiksem arv viitab terviseriskidele.
Arvutatud MOE-väärtuste põhjal saab öelda, et mõningane terviserisk on vääveldioksiidi ja sulfiteid sisaldavate toitude suuremas koguses tarbijatel (95. protsentiil) – MOE jäi peaaegu kõikides vanusegruppides alla 80, erandiks olid 10–17-aastased noored. See tähendab, et vanusegruppides, kes saavad toiduga suuremas koguses vääveldioksiidi ja sulfiteid, võib tervisele ohutuks peetav piir saada ületatud: alla 12 k imikutel kuni 26,3%, 12–35 k väikelastel kuni 50%, 3–9 a lastel kuni 12,5%, täiskasvanutel kuni 60% ning eakatel kuni 38,8% võrra. EFSA arvutas MOE-väärtused ka juhuks, kui vääveldioksiidi ja sulfiteid kasutataks maksimaalses lubatud kogustes. Sellisel juhul jääb MOE alla 80 kõikides vanusegruppides nii keskmises kui ka suuremas koguses vääveldioksiidi ja sulfiteid sisaldavate toitude tarbijatel.
EFSA leidis hindamise käigus tõendeid mõningase kahjuliku mõju kohta kesknärvisüsteemile (nt närvirakkude hilinenud reaktsioon stiimulile). Arvamuses korratakse varasemat EFSA soovitust, et puudulike andmete tõttu tuleb lähemalt uurida osa tarbijate ülitundlikkust või talumatust sulfitite suhtes.
EFSA arvates tuleb vääveldioksiidi ja sulfitite spetsifikatsioonides vähendada arseeni-, plii- ja elavhõbedasisalduse piirnorme, et need baseeruksid nimetatud raskmetallide reaalsele sisaldusele nendes lisaainetes. Samuti tuleks EFSA arvates vääveldioksiidi ja sulfitite spetsifikatsioonides kehtestada kaadmiumi piirnorm, kuna mõne elanikkonnagrupi kaadmiumi saadavus toidust on ligilähedane lubatud (talutavale) nädalasele kogusele (TWI, inglise tolerable weekly intake) või ületab seda.
Kokkuvõttes leiti EFSA teaduslikus arvamuses, et praegu lubatud vääveldioksiidi ja sulfitite kasutuskogused võivad tekitada terviseprobleeme.
Täpsem info ja EFSA teadusliku arvamuse tekst Euroopa Toiduohutusameti kodulehel.
[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) 1333/2008 artikli 32 kohaselt peab EFSA kõikidele toidu lisaainetele, millele anti kasutusluba enne 20. jaanuari 2009. a, andma uue riskihinnangu. Kuigi taashindamine lõpptähtajaks seati 2020. a., siis suure töömahu tõttu see töö jätkub.
[2] MOE (inglise margin of exposure) on riskihindamises kasutatav vahend, et võtta arvesse võimalikke ohutusprobleeme, mis tulenevad nii genotoksiliste ainete (st võivad kahjustada DNA-d, rakkude geneetilist materjali) kui ka kantserogeensete ainete olemasolust toidus ja söödas. https://www.efsa.europa.eu/en/topics/topic/margin-exposure
